Tänavune aasta on kuulutatud raamatukogude aastaks. Valga vallas on käesoleva aasta seisuga kümme raamatukogu – keskraamatukogu ja üheksa haruraamatukogu. Just raamatukogude aastal on kohane vaadata tagasi, aga ka ettepoole – kust me tuleme, kus oleme praegu ja kuhu oleme teel. Tutvustame meie tublisid raamatukogusid ükshaaval, seekord teeme tutvust Koikküla raamatukoguga. (Kirja pani Koikküla raamatukogu juhataja Hille Tamman).
Koikküla raamatukogu on jõudnud väärikasse ikka
Ajalooallikad kinnitavad, et Koikküla raamatukogu asutati 30. aprillil 1922 Koikküla Rahvaraamatukogu Seltsi poolt. Seltsil oli 79 liiget ja see näitas kahtlemata rahva suurt poolehoidu raamatukogu asutamisele. Raamatuid oli kogus 10 891 marga väärtuses ning see asus Koikküla mõisas asuniku korteris. Kuna aga puudus lugemislaud, telliti kohapeal lugemiseks ainult ajakirja Agu ja ajalehte Lõuna-Eesti.
1925. aastal ühinesid Põllumeeste Selts ja Koikküla Rahvaraamatukogu Selts ja sai pandud alus Koikküla seltsimajale. Ühinenud selts omandas Koikküla karjalauda, kus tehti remont ja peeti juba teisel suvistepühal maha seltsipidu.
Haridusministeerium toetas 1926. aastal Koikküla Rahvaraamatukogu Seltsi 3000 margaga. Esimeseks raamatukoguhoidjaks uutes ruumides sai U. Jakobson. Mingil põhjusel viidi raamatukogu 1928. aastal Laanemetsa Vallavalitsuse ooteruumi, kus oli niiske ja külm. Seltsi juhatus kolis raamatukogu Koikküla Algkooli eesruumi, mida köeti ja mis oli raamatute hoidmiseks sobivam.
Pärast Teist maailmasõda avati raamatukogu uuesti 15. detsembril 1946 Lutsul, raamatukogu juhatajaks sai E. Tiivel. Raamatukogu passis oli kirjas, et see asub Järve talus puust seinte ja laastukatusega maja ühe ahjuga toas, mille kütmiseks kulub aastas 12 ruumimeetrit puid ning aastane petrooleumivajadus on 40 liitrit. Raamatufondis oli 880 raamatut.
1954. aastal sai raamatukogu juhatajaks Meeta Meschin, kes töötas seal kuni 4. aprillini 1983. Meeta sai koos raamatukoguga kolida üksjagu, aga lõpuks, 1977. aastal koliti raamatukogu tagasi Koikkülla, kus ta on tänaseni. Peale Meetat töötas raamatukogus Ülle Onkel. Kui Ülle mulle 1989. aastal ettepaneku tegi raamatukogusse tööle tulla, olin kohe nõus. Lapsest saati on mulle lugemine meeldinud, ja eks see sobis hästi raamatukoguhoidja ametiga.
Töökoht asus väikeses 29ruutmeetrises ahiküttega korteris, kus puudus isegi tualettruum. Ka elutsesid seal rotid, kes närisid ära hea köitega raamatud, kui seep ja muu söömiskõlbulik köögist otsa sai. Samas, asukoht oli raamatukogul hea – otse poe vastas ja maantee ääres.
Tänaseks olen raamatukogus töötanud peaaegu 33 aastat. Seda artiklit kirjutama asudes lehitsesin läbi kõik aastaaruanded töötatud aastate kohta ja üllatusin nii mõnelgi korral. Järgnevalt toon teieni nende kolme aastakümne mõned märgilisemad ülestähendused.
1989-99 aasta: mured rahaga ja kolimine keskküttega neljatoalisse korterisse. Ruumi oli küll märksa rohkem, aga korteris oli külm. Neil aastail kerkis juba üles arvutivajadus.
Ilusatest asjadest on kirjas pidude ja ürituste korraldamine külarahvale – jõulupeod, vastlapäevad, nõiapeod, jaanipäevad … Vanematega koos lubati peole juba viieteistaastased noored ning sageli pidutses koos kolm põlvkonda. Koostöö kohaliku kooliga oli tugev. Lapsi käis raamatukogus palju ja mitmed neist olid eriti tublid lugejad.
2000-10 aasta: raamatukoguga samas trepikojas avati teabetuba. Algul oli seal eraldi perenaine, aga pärast liideti see raamatukogu juurde. Raamatukogu sai diivani, teleri ja uusi riiuleid. Lisandus pesupesemise teenus. Sel kümnendil kolisime koolimajja, kus olid soojad ja avarad ruumid.
Sel ajajärgul tegin lastele kunstiringe, tegime Tiffani vitraaži ja mosaiigitehnikat. Endiselt jätkus tähtpäevade tähistamine. Oli ka palju muud, näiteks kohtumine kirjanik Kati Murutariga. Lõik aruandest meenutab: Kohtumine Kati Murutariga toimus oktoobrikuu õhtul koolimaja saalis, kus koolirahvas oli toolid kenasti kaarde sättinud. Esinejale oli vaip maha laotatud ja hubasema meeleolu loomiseks põles nurgas põrandalamp. Olime süüdanud ka 50 teeküünalt. Kuulajatele pakkusime teed, kohvi, kommi ja küpsist. Kartsime kohutavalt – oli ju teada tema terav keel ja väljaütlemised.
Kati Murutar hilines pisut. Lõpuks kui ta koolimaja ette sõitis ja esimesed sõnad lausus, pinge langes. Tervituse asemel kõlas, “Raisk, kaks korda eksisin ära!“. Siis värvis ta veidi huuli ja kohtumisõhtu võis alata. Algul oli rahvas pisut tagasihoidlik, aga tasapisi hakkas asi minema. Vastastikune vestlus kestis 2 tundi ja selle jooksul selgus nii mõndagi olulist. Nimelt, et Kati ei armasta lilli, kuna neid ei saa süüa. Aga oh häda, meil oli talle tänuks ka väike lillepott koos pisikese kingiga. Andsime selle siiski üle ja lohutasime teda, et see lill peab varem või hiljem niikuinii välja surema, nii et temaga pole vaja erilist hoolt …Kui Kati oli lahkunud, selgus et ta on oma lille ja kingi maha unustanud. Pole asja, pole probleemi.
2010 -2020 aasta: soe tuba ja lahke pererahvas. Raamatukogu juurde sai loodud käsitöötuba, kus viidi läbi õppepäevi vaibakudumisest tikkimiseni. Koos käis Naisteklubi, ja igal kokkusaamisel õpiti koos midagi uut. Kahjuks lõppesid aga külapeod, sest tantsuinimesi jäi väheks …
Tänaseks on raamatukogust saanud multifunktsionaalne asutus. Lisaks kirjanduse laenutamisele ja lugemisele saab printerit ja koopiamasinat kasutada, olemas on kolm arvutit avalikus kasutuses ja kaks „töökohta“ isikliku arvuti kasutajale. Meil saab endiselt pesu pesta ja ka duširuumi kasutada. Lisaks piljardit ja lauatennist mängida, on jõusaal ja noortetuba.
See ei olegi veel kõik. Inimesi on hakanud huvitama tervislik toitumine, seetõttu on meil koostöös kohaliku MTÜga juba kolmandat aastat toimumas toiduteemalised koolitused ja praktilised õppepäevad raamatukogus.
Kuna teenused on kolinud veebi, tuleb üsna tihti juhendada arvete tasumisel või aidata kuulutust lehte panna. Tuleb õpetada digiallkirjastamist. Kuulad muresid ja jagad rõõme. Selline ongi raamatukoguhoidja töö maal. Aga tore, et saan olla kasulik, ja suur on rõõm, kui uusi lugejaid juurde tuleb.
Hiljaaegu kohtusin ühe naisega, kes iga oma tegemist kiitis, öeldes alati lause lõppu: ega mina olen töökas inimene. Tegelikult vahva ju. Proovige ka – ja kohe on lõbusam.
Aitäh kõigile, kes Koikküla nüüdseks sajandivanuse raamatukogu tegemistes osalenud ja jätkakem samas vaimus!
