Selles tekstikogumikus on valik Valgamaa kohamuistendeid. Kõik need lood on juba varem kusagil ilmunud, aga nüüd on nad siia koondatud. Tegemist pole mitte eheda allika publikatsiooniga, vaid rahvaliku kogumikuga, kus omaaegset keelekasutust on kaasajastatud ja teksti pisut kohendatud, aga muistendite sisu pole muudetud ega midagi olulist lisatud.

Siinsed lood räägivad mägede, jõgede ja järvede tekkimisest, peidetud varandustest ja sellest, kuidas mõni paik oma nime sai või pajatab rahvajutt lihtsalt mõne paigaga seotud loo.

Et ka Valgamaad ainult põgusalt tundval lugeja oleks lihtsam orienteeruda, on kohamuistenditega seotud paikade asukohta kirjeldatud. Lisatud on kohanimede register.

Tekkelood

Tõrva Vanamõisa järve tekkimine

Valgamaa lääneosas on kaunis väikelinn Tõrva. Linna kirdeserval asub Vanamõisa järv. Ajast, mil Tõrva veel alev oli, pärineb lugu sellest, kuidas järv oma praeguse asukoha sai.

Läbi Tõrva alevi läheb Tartu maantee. Kui seda teed mööda pool versta käinud oled, siis jõuad väiksesse orgu. Enne oli see pisikeste kidurate mändidega kaetud, nüüd aga tasaseks, kraavidega kuivatatud heinamaaks tehtud.

Rahvas räägib, et järv enne paremal pool teed on seisnud. Järv olnud ilus, kõrgete kallastega, selge, läbipaistva, karastava veega, mis õhtutel loojamineva päikese kiirtest kullatult kui hõbedane peegel läikinud. Täis ilu ja luulelist mõju, seisnud väike järveke kesk viljarikkaid põlde ja õitsvaid aasu. Rahvas pidanud järve pühaks ja hoidnud teda kõiksugustest roojustest ja mustusest puhta.

Tunnid läinud, päevad sõudnud ja aastad jõudnud ajamerre. Järvekese kaldale asunud uued elanikud, kes järve ilust ega puhtusest suurt pole hoolinud, vaid lainetesse, tema veterüppe mitmesugust pahna ja mustust visanud. Selle üle pahandanud aga järves elutsev veevaim, nii et ta nõuks võtnud oma valitsusevalda viljarikaste põldude vahelt rabasohu viia ja järve vett mustaks, sopaseks ja inimestele kõlbmatuks muuta.

Ühel ilusal suvisel päeval tõusnud järvest suur must härg ja sammunud õhtu poole, tema taga voolanud kohinal järve vesi. Härja tee käinud aga otse seda kohta mööda, kus nüüd on org, mis Tõrva alevist Tartu poole minevast maanteest üle käib ja mida järve vesi olevat uhtunud.

Kui härg jõudnud kohta, kus järv praegu seisab, siis aga soo olnud, jäänud ta seisma, kaapinud maa sisse suure augu ja kadunud sinna sisse. Järve vesi katnud aga soo ja koha, kuhu härg kadunud, ning sünnitanud nõnda ümmarguse umbjärve, mis praegugi alles on.

Järv on hästi sügav ja pehmete madalate kallastega, mis aga põhja poolt küljest, umbes sada sammu järve äärest eemal, järsku kõrgeks tõusevad. Lõuna ja lõuna-õhtu poolt küljest piirab järve kaldaid paks kuuse- ja männimets. Tühjaks jäänud järve täitnud kevadel kõrgeilt kallastelt alla voolav vesi ühes kaasatoodud prahi ja liivaga, nõnda et koht aja jooksul sooks muutus.

Helme Valgjärve tekkimine

Valgjärv, mis jääb otse Tõrva-Härgmäe tee äärde, on vististi üks ilusamaid kogu Lõuna-Eestis. Oma nime olevat ta saanud haruldaselt läbipaistva vee järgi.

Legendil, Valgjärve põhja vajunud mõisast, on teatud tõepõhi olemas - järve põhjast on leitud puuehituse jäänuseid. Arvatakse, et tegemist on I aastatuhande teise poolde kuuluva asula jäänustega. Poolsaarele rajatud asula jäi enne I aastatuhande lõppu järve veetaseme tõusu tõttu vee alla.

Enne oli praeguse Helme Valgjärve asemel tore loss. Seal elas üks rikas härra oma õega, kelle südames keelatud armastus õe vasta põlema süttis. Hea maksu eest oli preester valmis neid paari panema. Siiski ei julgenud ta omast pea neid laulatada, vaid käskis paavsti käest luba küsida. Noor mõisnik läkitas paavstile suured kingitused ja sai loa. Aega viitmata saatis ta nüüd ümberkaudsetele mõisnikkudele sõnumid ja palus neid pulma. Niisama kutsus peigmees talurahvagi noori mehi ja neide kokku, kellele ta lossi õuel toreda söömaaja tahtis anda. Kui need pulmapäeval pulma tahtsid minna, tuli neile lossi mäel hall vanamees vastu, kes neid koju tagasi käskis minna. Vanamehe nägu oli nii tõsine, et keegi vasta ei julgenud panna, vaid igaüks kärmesti ümber pöördus.

Saksu see-eest kogus pulmatuba otsani täis. Kui preester laulatust pidi alustama, astus peigmehe onu peigmehe ette ja manitses teda südamest, et ta õde enesega mitte laulatada et laseks. Peigmees naeris aga onu manitsuse üle ja ütles enesel paavsti loa taskus olevat. Nähes, et peigmees oma ettevõtte sisse kindlaks jääb, hüüdis onu: "Et võtke siis hukatust vasta, kes teie hukatust otsite!" Seda üteldes ruttas ta õue, hüppas hobuse selga ja kihutas oma teed.

Kui onu teisel päeval pulmamajasse tagasi läks, ei näinud ta enam kusagil mäge, mille otsas tore loss oli seisnud. Mäe ja lossi asemel lainetas temale suur järv vasta, mille põhjast lossi torni otsad paistsid. Loss oli maa põhja vajunud ja tema asemele järv astunud. Järv ise kannab sest saadik Valgjärv ehk Koorküla järve nime.

Otepää Valgjärve tekkimine

Otepää lähedal on Valgjärv. Selle tekkimisest räägitakse nii.

Korra hakanud kõvasti müristama. Laps tulnud väljast ja ütelnud emale: "Mi valge tule müristen." (Valgeks kutsutud talu valget härga.) Asi jäänudki sellega. Äkki aga hakkas taevast vihma kallama, uputanud terve maakoha ära. Nii tekkinudki Valgjärv. Härg pole mitte talu oma olnud, vaid üks niisugune järve vaim, kes järvele uut kohta otsides ise ees käinud. Et laps härga "mi valgeks" nimetas, hakatud järvegi Valgjärveks kutsuma.

Rautine järve sünd

Kaagjärve lähedal asub päris suur Rautine järv. Praegu kutsutakse teda Kaagjärveks. Rautine järvest eemal umbes 200 meetrit, kerkib metsaga kaetud Nikluse mägi.

Rahvasuu räägib, et ennem asunud Nikluse mäe otsas kirik. Kirik olevat olnud ilus ja kiriku õuest olevat olnud terve vald näha.

Ühel päeval juhtunud kummaline lugu. Kirikus laulatatud vend õega. Niisugune paaripanek oli keelatud ja otse laulatamise põnevamal momendil käinud kõva piksekärgatus ja kirik vajunud mäest alla orgu ja silmapilk tekkinud järv. Järv matnud enda alla kiriku. Nii tekkis Rautine järv.

Jaaniööl kell 12 võib järve põhjast kuulda kirikukellade löömist. Samuti selgel päikesepaistelisel ilmal paadiga sõites võib järve põhjas näha kirikukupli helendust.

Otepää Linnamäe tekkimine

Otepää on pika ajalooga linn, kunagine suurem muistse Ugandi keskus, mida esmakordselt mainitud juba 1116. aastal. Vanimad asustusjäljed Otepää linnamäel pärinevad umbkaudu ajaarvamisevahetusest. 7.-8. sajandil rajati mäe lõunapoolsele kõrgemale osale juba püsivalt asustatud linnus.

Kord ühel ilusal suveõhtul ootas nägus neiu selles paigas, kus praegu Linnamägi asub, oma peigmeest. Kuid peigmehe asemel tuli keegi teine poiss, kes ka neiut armastas ja sundis teda enesele naiseks tulema. Neiu ei andnud järele ja ütles, et jätku teda rahule, sest ta ei murra iial oma peigmehe truudust. Selle jutu peale poiss vihastas ja pistis neiukese odaga surnuks.

Kui rahvas sellest teada sai, ehitas ta neiule truuduse täheks sinna tähendatud mäe, kuna aga mõrtsukas enne seda seal hukati.

Pühajärve tekkelood

Pühajärv on Otepää kõrgustiku suurim järv, oma käänulise kaldajoone tõttu on ta väga maaliline. Ta on inspireerinud maalikunstnikke, luuletajaid ja heliloojaid. Pühajärve tekkest teab rahvasuu pajatada nii mõndagi.

Näiteks muistsed Otepää elanikud arvanud, et suur ja vägev taevaisa elab Munamäel ning näeb ja kuuleb sealt kõike, mis ümberkaudu toimub. Muidu oli kõik korras, ainult vett olnud vähe. Inimesed palunud taevaisa anda neile vett – ja vaata imet – äikesepilved tõidki vihma. Vesi sadas maha kui toobrist ja kogunes ühte suurde lohku kokku. Tekkinud järve pidas rahvas taevast tulnuks, seega pühaks, ja ristis selle Pühajärveks.

Teised jutuvestjad teavad kinnitada, et muistsete sõdade aegu läinud Linda viis poega vaenlase vastu lahingusse. Kõik nad saanud surma. Linda matnud pojad maha, aga ise nutnud seni, kuni pisaratest tekkinud suur järv, millele pandud nimeks Pühajärv.

Kolmas lugu kõneleb järgmist. Praeguse Pühajärve kohal elanud muiste väga õelad inimesed. Ei muud, kui alatine tüli ja riid ja kaebused üksteise peale.

Vanaisa pahandanud niisuguste halbade inimeste üle. Võtnud nõuks neid hoopis hävitada, kuid ometi veel natukene aega meeleparandamiseks anda. Lasknud hirmsa kõuepilve tulla ja inimeste peade kohal Munamäe ümbruses hirmsasti kärkida. Hääl hüüdnud pilvest: “Hoidke endid!”

Kolm päeva seisnud piksepilv, kolm päeva müristanud ja löönud välku, aga inimesed jäänud ükskõikseks taeva tapluse vastu, tülitsenud ja riielnud nagu enne.

Nüüd lõppenud Vanataadi kannatus. Ta lasknud kõuepilved maha vajuda. Veed katnud kõik eneste alla. Veest tekkinud järv.

Otepää kaugemad inimesed näinud sündmust ja tundnud kanget hirmu. Kartes, et taevas neid ka uputab, kogunud nad uue järve kaldale kokku paluma ja ohverdama.

Sest saadik hakatud uut järve Pühajärveks hüüdma. Et inimesed järve ümbruses meelt on parandanud, ei ähvarda neid enam mingi hädaoht.

Veel üks Pühajärve tekkelugu

Pühajärve ümbruses olnud iidsel ajal rohkesti tammemetsi. Ühte tammikut, kus kasvanud eriti vägevad puud, kutsutud pühaks tammikuks. See kohisenud võimsalt. Järve polevat siis veel olnud, ta tulnud kord suure mühinaga ja peatunud taevakõrguses, üsna püha tammiku kohal. Inimesed vaadanud teda alt ja üks öelnud: “Kohiseb teine taevas nagu meie püha tammik maa peal”. Kohe sadanud järv suure pahinaga püha tammiku kõrvale maha ning matnud mitmed inimesedki voogudesse. Mahasadanud järve hakatud nimetama Pühajärveks.

Hobusemäe tekkimine

Otepää lähedal on pikk, kitsast seljakut meenutav mägi, mida Hobusemäeks kutsutakse.

Hobusemäe tekkest pajatab vanarahvas järgmist.

Varemalt olnud selle mäe asemel heinamaa. Kord oli sealt mööda läinud vaene mees, kandes rasket kotti korjatud leivakoorukestega. Teda oodanud haige naine ja nälgivad lapsed. Mees olnud koti kandmisest nii väsinud, et langenud maha, suutmata enam tõusta. Seda näinud hobune, kes läheduses rohtu söönud. Ta läinud vanakese juurde, lasknud end põlvili, et vanake saaks paremini selga istuda, ning viinud ta koju.

Vanakesel olnud nii hea meel ja ta ütelnud hobusele: et sa nii haleda südamega oled ja mulle ilma kutsumata appi tõttasid, siis tahan sulle selle eest ausamba ehitada, et tulevasd põlved ka sinu heateost kuulda saaksid. Veel sõnanud vanake: ”Saagu mägi, millel hobuse kuju!” Samaaegselt oligi heinamaa asemel tekkinud mägi, mida hakatud tema kuju järgi kutsuma Hobusemäeks.

Mähe järve tulemine

Otepäält 4 km lääne pool, Otepääl-Puka maantee ääres on kolmnurkne Mähe järv. Tema tekkest on teada järgmine lugu.

Mähe järve kohal olnud vanasti jõukas talu, kus sulaseid ja tüdrukuid armutult kurnatud ja vaevatud.

Olnud laupäeva õhtu. Mujal taludes tööd ammu lõpetatud, saunas käidud, öörahu alanud, ainult Mähe talus veel kari metsas, sulased ja tüdrukud veel põllul tool. Alles keskööks jõudnud kõik koju.

See vihastanud vetevaimu ning ta otsustanud talu uputada. Keegi polevat näinud järve tulekut, ainult peremehe väike poeg näinud ja hüüdnud: “Memm, ae, kae, järv tuleb!”, kuid olnud juba hilja: järv matnud kõik enda alla.

Vaiksetel õhtutel järvel kalastajad võivad kesköö paiku kuulda järve põhjast peenikest lapsehäält hüüdvat: “Memm, ae, kae, järv tuleb!”

Kirgjärve tekkimine

Kirgjärv asub Mäekülas Sangaste linnamäe jalamil.

Ennemuiste oli selle koha peal linn ja linnas asunud kirik. Kirikule oli ehitamise ajal vanne või tõotus peale pandud. Milline täpselt, seda enam ei mäletata.

Kord oli neli neitsit kogemata vannet rikkunud ja kirik vajunud koos kirikulistega maa sisse ja kohe tulnud järv asemele. Järve vesi sätendas nii heledalt, et lausa imelik. Rahvas hakkas järve Kirgjärveks kutsuma. Veel teatakse kõnelda, et jaaniöösel kostab järvest vaikset muusikat.

Jahusoo tekkimine

Kord olnud Taheva valla maa sees üks imesuur järv ja seal sees elanud vanakuradid. Kui uueaasta ööl üks mees sinna läinud, siis näinud ta, kuidas mustad kassid vee sees hüpelnud ja mänginud. Kui mees lähemale sõudnud, siis muutnud kassid ennast mustadeks meesteks, ja üks neist vaadanud mehele väga uurivalt otsa, ja küsinud: "Kes sind siia ajas meie mängu segama?" Must mees võtnud mehe kaelapidi kinni ja läinud põrgusse, kus mees suures hädas olnud, sest vanad kuradid piinanud teda hirmsasti. Kui see küll haledasti palunud, siis olnud äkki hirmus paukumine ja mürisemine, järv kasvanud kokku ja muutunud sooks. See soo on väga rabe, sellepärast nimetanud rahvas seda Jahusooks. Soos on üks auk, mille juures uueaasta ööd hõikamist kuulda on. Vanakurat piinavat siis seda meest.

Otepää Mähä talu järv

Otepää lähedal on üks Mähä talu. Selle talu maa sees on järv, mille kohta on rahva seas järgmine jutt.

Ükskord perenaine lüpsis all heinamaa ääres lehmi, ta väike laps seisis ja ütles; “Ema, järv tuleb, järv tuleb!” Ema ei olevat lapse juttu tähelegi pannud ja lüpsnud edasi. Kui lehmad saanud lüpstud, siis kuulis ta suurt kohinat ja näinud, kuidas suur järv tuli. Talu koos talu karjaga jäänud vee all. Räägitakse, et igal aastal jaanilaipäeval tulevat sealt järvest viis õige rammusat lehma välja heinamaale sööma.

Kuidas nimi saadi

Andresjärv ja Voorumägi

Pikasilla lähedal üsna Virtsjärve ääres on kõrge, järsk, ümmargune mägi, mida Voorumäeks hüütakse. Pikasillast 3 km idakagu pool asub Andresjärv.

Ühelt poolt järvest, kolmelt poolt aga haljastest heinamaadest ümber piiratud Voorumäge, katavad kaunid männad kõiki tema külgi ja hoiavad oma latvu nagu kroon üle tasase lageda mäetipu. Kes seda mäge eemalt näeb, peab teda mõneks kindluseks pidama. Tõesti oligi Voorumäel muiste kindlus.

Enne veel kui Tartu ja Pärnu linn ehitati, elas juba seal mäe peal väga rikas kaupmees Vooru-Andres. Temal oli hulk laevu, mis Emajõge mööda alla Peipsi järve poole ja sealt edasi Narva purjetasid, teine pool aga niisamati Virtsjärvest jõge mööda Viljandisse ja sealt edasi Pärnu jõge mööda Pärnu lahe äärde. Kõik kauplemine oli ainult tema käes.

Tartu linna rahval ei olnud kauplemise poolest midagi teha. Suures hädas võtsid nad viimaks nõuks kauplemist Andrese käest ära kiskuda. Andres tegi oma mäe õige kindlaks ja ootas vastaseid. Hulganisti tulid tartlasi mäe juurde kokku ja piirasid mäe ümber.

Andres naeris aga esiti ümberpiirajate üle. Siiski ei läinud need ära ega jätnud ümberpiiramist järele. Näljaga tahtsid nad Andrest alistuma sundida. Kui viimati häda koguni suureks läks, võttis Andres nõuks ära põgeneda. Õnnega pääses ta vaenlaste vahelt läbi, aga peagi said need aru, mis sündinud. Sedamaid hakkasid nad teda taga ajama. Pärnu maantee ääres Purtsi veski ja Pühaste küla vahel järve ääres jõudsid nad talle järele. Selgesti nägi Andres ära, et ta enam edasi ei pääse. Siiski ei tahtnud ta elusalt ennast tagaajajate kätte anda. Järve ääres parve silmates kargas ta parvele, tõukas äärest ära ja sõudis keskele. Vaenlased piirasid järve ümber ja pidasid vahti, et ta sealt ära ei pääseks. Sõuderiista puudusel ei saanud nad järve peale Andrese kallale. See jäi seni parve peale kuni ta nälga suri, sest et pääsemist ei olnud. Seda järve hüütakse sest saadik Andresjärveks. Kui Andres oli surnud, läksid vaenlased ta mäe otsa, lõhkusid ning purustasid ta majad ära ja viisivad kulla ja hõbeda Tartu. Mägi aga, kus Andres enne elas, kannab sest saadik Voorumäe nime.

Anumägi

Karula pargist umbes 1,5 km kirde pool on hõreda männikuga kuppel – Anumägi.

Räägitakse, et 1724. a. olevat kohtuotsuse alusel seal hukatud Anu-nimeline orjatüdruk. Nimelt saanud Anu kohalikult mõisahärralt lapse, kelle ta tapnud. Vastavalt seadusele mõistetud tüdruk tulesurma. Otsus viidud täide suure rahvahulga juuresolekul mõisa ligidal künkal, mis hiljem saanud Anumäe nime.

Rahvas on orjatüdruku Anu ümber põiminud rohkesti rahvajutte: tema matmist kolmeks ööpäevaks maa sisse, poolekskündmist hobuadraga jne.

Anuristi kivi

Otepää valla Koljaku talu maadel Arula-Vanamõisa Kääriku tee ääres rägases metsas asub omapärase välimusega umbes poole meetri kõrgune enam-vähem südamekujuline maakivi. Kivi peal on kaks lohku ja küljele on raiutud rist.

Kunagi olnud siinsetel maade tige ja ahne peremees. Talus olnud Anu-nimeline teenija või olnud ta karjapiiga. Peremees oli Anu raske tööga taga sundinud, söögiga kitsi, aga malgaga väga helde olnud. Puruväsinud Anu läinud põlluserval asetsevale kivile puhkama, leitud sealt aga surnuna. Raske töö, nälg ja peks olid noore inimese murdnud. Nõrkenud Anu istumisest jäänudki kivile lohud ehk istease. Anu mälestuseks raiutud kivile rist.

Armuallikas

Armuallikas ehk Veriläte asub Pühajärve Poslovitsa ranna käärus.

Rahvapärimuse järgi saanud allikas nime vee võlutoimest: jaaniööl hõbepeekrist jooduna pidavat ta vesi tooma suure ja püsiva armastuse. Peale selle vaigistavat siinne vesi veel valusid ja pidavat haigeid terveks tegema.

Verilätteks on allikat nimetatud tõenäoliselt ta vee suure rauasisalduse tõttu.

Helme orjakivi

Orjakivi lebab pooleldi maasse vajunult Keisripalu oja kaldal Kõrgemäe paljandi juures (50 m Helme kalmistust põhja pool). Kivil on kaks lohku - ligikaudu pool meetrit pikad, 30 cm laiad ja 8 cm sügavad.

Räägitakse, et kivi asunud vanasti Helme hiies. Kui saksa ristiusustajad hiie hävitasid, oli kivi viidud linnuse ette. Linnuse õhkimise järel 1658.a viinud eesti sõdalasest väravavaht ohvrikivi oma kodukohta Laose tallu Jõgevestes. Kuidas kivi praegusesse asukohta sattus, polegi teada.

Helme orjakivi legendi ainetel on kirjutanud ballaadi Jakob Tamm.

Vanal ajal, mõnesaja aasta eest, pääsenud üks ori, keda piinamisega ühte arvatud kuritööd olla tunnistama sunnitud, oma piinajate käest põgenema. Surmani väsinud ja haavu täis, otsinud ta oma tagaajajate eest varju; öö olnud käes ja põgenejal jõud otsas. Seal näinud ta tee ääres kivi, roninud viimase jõuga sinna otsa ja õhanud: “Halasta sinagi, kivi, minu vaese peale, sest inimeste südamed on veel kõvemad kui kivi, nemad ei tunne halastust.” – Seal tundnud ori, et kivi tema all nagu pehmeks padjaks läinud. Ta jäänud magusasti sinna peale magama ja õnnistanud veel uneski kivi, et see tema vastu armuline olnud. – Hommikul, kui tema tagaajajad sinna jõudnud, leidnud nad orja kivi peal surnult istuvat. Aga kui nad ta keha üles tõstnud, kohkunud nad kõik ära – kivi sees olnud iste ase. Sellest ajast ongi kivi nimetatud Orjakiviks.

Ikepera järv

Viljandi ja Valga maakonna piiril on Ikepera järv.

Muistendi järgi asunud soos varem Purtniku järv. Veteemal olnud tütar ja poeg. Ema tahtnud koos pojaga Purtnikku minna, tütar aga mitte. Emal saanud süda täis, võtnud varda ja pistnud tütrel silmad peast. Must pilv tõusnud siis Lagesoolt üles ja viinud järve koos ema ja pojaga Purtnikku. Mahajäetud järv saanud nimeks Ikepera.

Jaanimägi Otepääl

Otepää kirikuküla Umbjärve lähedal on muna moodi Jaanimägi.

Muiste elanud selle mäe lähedal hall vanamees Jaan, kellest rahvas palju lugu pidanud. Jaan esinenud nagu vahemehena inimeste ja vaimude vahel. Kui põud põldu vaevanud, palunud rahvas Jaanilt põua vastu abi. Jaan võtnud luua, läinud mäele. Keerutanud seal luuda ja palunud. Kohe läinud taevas pilve ja pea hakanud kosutav vihm maad niisutama.

Teinud vihm maale liiga, läinud rahvas jälle Jaani palvele. Jaan sedamaid üles mäele. Varsti selginud taevas, päike hakanud paistma, ilm jäänud kuivaks.

Otepää rahva käsi käinud sedaviisi ikka hästi, ei teinud põud, sadu ega rahe neile häda.

Jaan lootnud, et ta abi pärast rahvas heaks muutub, aga vastuoksa, rahvas läinud ikka pahemaks ja kangekaelsemaks.

Jaan jäänud kurvaks ja lahkunud Otepäält hoopis. Jaani lahkumisega lõppenud ka Otepää rahva hea põli. Mäel, mida rahvas Jaanimäeks hakanud hüüdma, kasvanud enne ilus hiis. Hiis kuivanud ja lähedane järv kasvanud võrkheina täis, nii et ta pea soostunud. Endine tore, viljakas Jaanimägi muutunud liivakünkaks.

Kassipalu

Priipalu alevikust umbes 1 km ida pool asub Kassipalu.

Igaüks võib arvata, missuguse rahvusjutuga on selle koha nimi seoses. Muidugi kassidega. Seda ta siis ongi. Korra elanud praeguses Kassipalus üks must kass. Seda kassi kartsid kõik sellest kummalisest metsast läbiminejad. Suure metsa läbimist tulnud ka palju ette, sest selles metsa serval olnud kõrts.

Kass ei jätnud mitte kordagi kedagi läbi metsa saatmata. Juhtus mõni hobusega läbi minema, hüppas must kass vankrile ehk reele. Ta olnud nii raske, et keegi hobune ei olla naljalt teda vedada jõudnud. Hobused olid päris vahused, kui metsast välja jõudsid ja kass olnud kadunud.

Endise mühava metsa asemele on jäänud vaid mõned okaspuud ja põõsad. Kõrtsi asemele on ehitatu talu, milles elatakse praegu ilma hirmu tundmata.

Kuidas Kullalohu talu oma nime sai

Taagepera Sanatooriumist 1 km Holdre poole asub Pärdi talu. Pärdilt umbes 1 km kaugusel metsa sees asub Pärdi renditalu Kullalohu.

Selle talu kohta on liikvel palju veidraid jutte. Seda metsa, mille sees asub talu, nimetatakse Kullalohu metsaks. Talu ollagi saanud oma nime selle metsa järele. Selle metsa nime saamisest räägivad legendid.

Selle metsa asemel olevat olnud enne suur mets ning igavene paks padrik i, mis kõik kuulunud Taagepera mõisnikule. Selle metsa keskel pidanud olema üks pott kulda. Kes käivat 3 korda südaööl edasi-tagasi risti läbi metsa, pidi saama kullapoti linaleo lähedalt metsast.

Kord üks mees katsetanudki. Ta käinud ära kaks korda edasi-tagasi läbi metsa, kuna ta igal pool kuulnud mitmesuguseid veidraid hääli - kord kuulnud ta koera haukumist, kord pilkavalt naermist. Kui ta aga hakanud kolmandat korda läbi minema, kuulnud ta haledat nuttu ja oigamist, mis läinud järjest suuremaks, kui ta rohkem edasi läinud. Tal tulnud mingi iseäralik hirm peale ja ta pannud plagama.

Nii pole seda kulda sealt keegi saanud. Metsa aga hakatud hüüdma Kullalohu metsaks, sest metsa keskel, kus pidi asuma kullapott, on madal lohutaoline maapind. Praegu nimetatakse seda talu, mis sinna on ehitatud, metsa järele Kullalohu taluks.

Kuidas Kullamäe omale nime sai

Lüllemäe kõrval asuva Kullamäe künka kohta teab rahvasuu pajatada, et kord olla Vanapagan kõrgel Lüllemäe serval otse Kullamäe kohal suures katlas kulda sulatanud. Vanataat taevas aga näinud tema tegevust ja saatnud Lüllemäe kohale pikse põrutama. Vanatühi ehmunud ja põgenenud kiiresti maa alla. Kullapada läinud ümber ja veerenud Lüllemäelt alla Kullamäe künkale. Sula kuld põletanud kõik lilled ja taimed oma teel. Sellepärast saanudki küngas nimeks Kullamäe, kuigi pärast kasvanud siin ainult jaanililled.

Mõrsjamägi ja Mõrsjaristikivi

Umbes pool kilomeetrit endisest Arula mõisast Otepää poole asub tagasihoidlik küngas, mida kohalikud nimetavad Mõrsjamäeks.

See juhtunud mõisa-ajal. Siis polevat noored omal soovil saanud abielluda, vaid abielu otsustanud mõisasaks.

Kord tahtnud üht kaunist neidu kaks kangekaelset peigmeest. Mõisasaks otsustanud nii: mõrsja pandud keskmisele mäele, kosilased aga Varkja Kõllimäele. Kes enne mõrsja juurde jõuab, saab neiu endale. Kuid juhtunud nii, et mõlemad kosilased jõudnud üheaegselt kohale. Mõisasaksal olnud tarkus otsas, viimaks vihastanud ning käskinud mõrsja pooleks kiskuda. Nii tehtudki. Kosilased matnud surnukeha samale mäele, rahvas aga hakanud mäge mõrsjamäeks kutsuma.

Teine variant kõneleb, et õnnetule mõrsjale olnud kaks kosilast võrdselt armsad, nii et lubanud mõlemale mehele minna. Karistuseks selle eest rebitud ta kaheks. Kurva sündmuse mälestamiseks raiutud kivisse rist, mis on nüüd juba kaotanud oma teravad kontuurid, kuid sellele vaatamat hästi nähtav. Kujult meenutab rist saksa rüütliristi. Siit pärineb ka kivi nimetus – Mõrsjaristikivi

Neitsijärv

Pühajärvest 150 m põhja pool asub Neitsijärv.

Muistendi järgi olnud Neitsijärv vanasti palju sügavam ja puhtam. Teda kutsuti Väikeseks järveks. Järves kasvanud imeilusad vesiroosid. Sel ajal juhtunudki, et ühele Pühajärve nägusamale talutüdrukule saadetud pulmapäeval vali käsk ööseks mõisa tulla. Pruut kohkunud väga, pole talle maitsenud söök ega jook. Õhtul lahkunud ta pulmapeolt väga nukrana. Pidulised arvanud, et ta läheb mõisa. Pruut aga sammunud Väikese järve äärde, kus hüpanud vette ja uppunud. Sellest ajast saanudki järv Neitsijärve nime. Kinni kasvavat järv aga sellepärast, et neitsi seal otsa saanud.

Teine muistend pajatab, et järv tekkinud petetud neiu pisaratest, kes enda seejärel järve uputanud.

Roodesemägi

Rahvasuus liikvel oleva muistendi järgi saanud Kastolatsi kiriku juurest laanes olev pikergune mäeseljak – Vallimägi – oma nimetuse Põhjasõja päevil. Sellel mäel asunud venelaste sõjaväe pealaagri kindlustusvall. Rootslased olid tollal end kindlustanud umbes 400 m lõuna pool pikergusel soosaarel, mida praegu kutsutakse Roodesemäeks. Rootslaste seisukord olnud lootusetu: nad olid siin väiksesl mäekingul osutanud vaenlastele visa vastupanu, kuid olid nende poolt sisse piiratud. Kuhu ka väeüksuse ülem luurajad saatnud, igalt poolt tulnud need tagasi sõnumiga:

”Venelaste rood on teel ees.” Sellepärast hakatigi seda mäge kutsuma Roodesemäeks.

Ilmjärve Pühaläte

Ilmjärves asub kaks salapärast allikat, millest on säilinud mitmed erinevad muistendid. Üks neist allikaist – Pühaläte – on endise Kolju talu maal. Muiste elanud seal tige ja õel peremees, kes piinanud kõiki oma teenijaid. Eriti halb olnud ta karjalastega.

Ükskord olnud karjalasteks orvud, sauniku tütar ja poeg. Nendel olnud päris koeraelu. Kord sügisõhtul peksnud peremees neid jälle tublisti ja visanud seejärel õue. Lapsed olid läinud Pühalätte juurde, istunud sinna maha ja hakanud nutma, paludes allikaltki abi. Kesköö saabudes ilmunud allikast nähtavale vete-ema, kes kandnud kuldseid riideid ja hoidnud käes kullast lampi. Kogu ümbrus läinud selle helgist särama. Vete-ema võtnud orvud kaas ja viinud nad oma riiki, kus millestki polevat puudust olnud. Igal sügisel võivalt allika juures kuulda laste nuttu ja kaebusi – lapsed ilmuvad sinna üks kord aastas, et endist viletsat elu meelde tuletada.

Teine muistend sama allika kohta räägib, et vanasti, kui põud olnud, pannud inimesed endile valged riided selga ja läinud siis allikat puhastama. Pärast seda hakanud kohe vihma sadama. Sellest tulnudki siis ka nimi Pühaläte.

Näkijärv

Otepää Paluperas vastu Arula piiri on mägi, teisel pool mäge soo, teisel pool järv. Soo kannab Näkisoo ja järv Kaanijärve nime. Vanasti hüüti aga kohti Näkijärveks ja Kaanisooks.

Nimede vahetus tulnud sedaviisi:

Näkijärves elanud väga tige näkk, kes ühtelugu inimesi järvele meelitanud ja neid sinna uputanud. Kes korra järvele läinud, ei pääsenud sealt enam tagasi.

Vanataat pahandanud, et näkk nii palju inimesi uputanud. Otsustanud näki eluaseme hävitada. Aga kuidas? Arvanud kõige paremaks järve kuivaks lasta, lootes, et sedaviisi saab näkk otsa.

Ühel ööl õõnestanud vanataat mäe läbi. Pannud Näkijärve vee endiselt kohalt Kaanisohu jooksma. Õõnsusele seadnud lepase risti ette. Näkk kartnud lepast risti, ei läinud juurdegi. Vesi ja kalad aga läksid lepasest ristist mööda Kaanisohu. Näkijärve jäänud ainult muda ja kõnts järele. Näkk ei saanud mudas ja kõntsas enam elada, elanud veel mõned päevad ja lõppenud siis otsa.

Sellest ajast kannab Näkijärv Näkisoo ja Kaanisoo Kaanijärve nime. Näkisoo on praegu mädasoo, kus ainult mõni männijändrik kasvab. Keset mäge on mäe sees äkiliste kallastega orgkraav, mida mööda Vanataat laskis vee Näkijärvest Kaanisohu joosta.

Kaanijärve ei upu enam inimesi ära. Siiski on selle järve veel nagu salavägi juures. Kord läinud mees ujuma. Kiitnud ise, et ujub nagu masin. Mees astunud vette, pea püsti. Tulnud teisele kaldale välja – pea kuklas, kael nagu masinakorsten. Surmani kandnud mees pead kuklas. Veevaim oli mehe pea kuklasse käänanud.

Peidetud varandused

Raudjärve kullapütt

Taheva Essemäe metsas olnud vanasti mitu järve: Savijärv, Sammaljärv, Riidjärv, Linnajärved ja ka Raudjärv, mis praegu on pealt kinni on kasvanud.

Muiste olnud Raudjärve kohal suur ja rikas talu. Tervel talul olnud kõrge aed ümber ja raudvärava läbi saadud talusse. Kui väga selge õhtu olnud, siis kuuldud selle värava kinnipanemist Hargla kirikuni ära. Selle peremehe varandus tulnud aga röövimisest. Ühel päeval aga leidnud möödaminejad talu kadunud ja selle asemel järve päikese käes paistmas. Ennem, kui see järv veel lahti olnud, nähtud veel vee sees väravaposte. Kõik rikkus ja nimelt terve pütitäis kulda hingata järve põhjas ja ei saada keegi muu seda sealt kätte, kui kes sinna mõrsja valges linikus viib. Ühel mehel tulnud hea mõte oma kitse valge palaja sisse mässida ja mõrsja asemel sinna viia. Kui ta nõnda järve kaldale jõudnud, näinud ta ka korraga, kui vesi kerkinud ja pütt, milles kullatükkisid hiilanud, tõusnud veepinnale. Mees sidunud kitse puu külge ja rutanud kulda võtma. Parajasti kui püti järele käe sirutanud, kuulnud, kui selja taga kisa tõusnud. Suur hunt tahtnud kitse puu küljes murdma hakata. Mees kohe hurjutama ja hunti ära kihutama. Seal aga vajunud kullapütt mürisedes järvepõhja, kus ta praegugi veel viibib.

Mõrtsuka järve kuld

Valga maakonnas, Otepäält 6-8 km põhja pool asub Päidla järvestik, millesse kuuluv Mõrtsuka järv asub Uibujärvest 0,5 km põhja pool.

Rahvamuistendi järgi olevat see järv oma kummalise nime saanud tapetud põdra järgi. Järves olevat peidus ka rootslaste kulda.

Vanal ajal, kui rootslased venelastega sõda pidasid, olid rootslased Mõrtsuka järve kaldal laagris. Suur sõda oli tulemas ja Rootsi väepealik oli kartuses oma kaasasoleva kulla pärast, mis võis kaotuse korral vaenlase kätte langeda. Tema laskis kulla vaatidesse panda ja vaadid ühes seesoleva kullaga tõlda asetada. Vahepeal oli paras paik otsitud, kust tõld allamäge järve lasti. Kui kuld oli ära peidetud, märkas väepealik, et järve kaldal oleva kuuse vari on otse "kulla tõlla" peal, mis järves oli. Mille järele nüüd plaan tehti. Plaani peale märgiti kuupäev ja kella aeg, millal kuuse vari on "kulla tõlla" kohal. Aastaid hiljem olevat kohalikud elanikud plaani leidnud, millest oli võimata kulla asukohta kindlaks määrata.

Seda kuuske võib praegu järve kaldal väiksel mäel näha, mida hüütakse “Ruuna mäeks”. Kuusk ise olevat väga vana ja teda nimetavad praegusedki elanikud “Rootsi kuuseks”.

Põrguhaua perv

Aakre vallas Pahva talu maa peal on üks järsk mäerinnak.

Rahvas kutsub seda Põrgu-haua perveks. Sinna olla paar katlatäit raha maha maetud. Vanasti nähti sagedasti Põrguhaua pervel tuld ja vanapaganaid tule juures. Rahvas hakanud seda kohta kartma, ei ole öösel keegi sealt mööda julgenud minna, sest vanapagan seal olnud. Seda kohta hakanud rahvas Põrguhaua perveks kutsuma.

Rootsi ja Kunimägi

Aakres Pikasilla lähedal seisavad metsas kaks suurt mäge, üksteisest umbes 1/2 versta kaugel. Teine on Rootsi, teine Kunimägi. Peale nimetatud Kunimäe on Aakres veel mõni madalamad mäge Kunimäe nimelised. Seal olla vanasti rootslased ja sakslased sõdinud. Üle mägede läheb suur maantee Pikasillale. Seal olla teine teisel pool teed kats suurt rahakatelt maha maetud. Mõlemad katlad olla raudahelaga ühendatud; ahel minevat tee alt läbi teise katla juurest teisi.

Rahakaevaja

Aakre vallas Kärsna talu maa seest viidud öösel üks katla täis raha ära. Keegi tundmata mees tulnud Rebaste kõrtsi juurde: hakanud kõrtsi nurga juurest köiega maad mõõtma. Mõõtnud maa ära ja läinud siis minema. Keegi ei ole seda teadnud, mis mees mõõdab. Arvatud maamõõtja olevat.

Öösel tulnud mees tagasi, kaevanud võsastikust raha katla välja ja läinud oma teed.

Hommikul leitud võsastikust veel ümmargune katla ase, mitte sügaval maa sees.

Helme lossi varandus

Et Helme lossi varemetes varandus on, mis sinna vanal ajal varjule pandud, seda tõendavad mitmed jutud ja jutukesed rahvasuus. Ka olla vana endise Helme lossi aseme peal oleva nüüdse Helme mõisa omanikud mitu korda katseid teinud, et seda varandust kätte saada, aga nende katsed olla kõik asjatuks jäänud.

Kord elanud nimetatud mõisas härra, kellel himu tõusnud vanade varemete sees olevat varandust kätte saada, maksku mis maksab. Selleks otstarbeks valinud ta hulga töömehi ja lasknud neid varemete all olevaid keldrid või salaurkaid lahti kaevama hakata.

Mitu päeva teinud mehed ilma asjata tööd -peale mõne vana sõjariista ja ühe ehk teise tähtsuseta asja ei leidnud nad midagi. Kolmandal päeval jõudnud nad keldri juurde, millel tugev rauduks ees olnud. Suure vaevaga saanud mehed keldriukse lahti ja astunud sisse. Suures võlvitud ruumis olnud mitmesuguseid ja mitmes suuruses vaate ja tünne, mis meeste arvates vist kõik raha täis pidavat olema. Mehed tahtnud vaate keldrist välja hakata tassima, kui nad korraga ühe vaadi otsa peal väikese mustakarva toakoerakese istuma näinud, kes neile hambaid vasta näidanud ja kurjasti urisema hakanud.

Kohkudes jooksnud mehed kõik keldrist välja. Välja saades rääkinud nad lugu härrale, kes seda sugugi pole uskunud, vaid kurjaks saades ja mehi nuhtlusega ähvardades tahtnud neid uuesti keldrisse ajada, aga hirm musta koera eest olnud meeste südamates palju suurem kui härra viha kartus. Siiski võtnud veel mõned julgemad mehed südame rindu ja tõtanud kaevatud käikusid mööda keldrisse tagasi, kus nad uut viirastust näinud, sest koera asemel istunud nüüd varandusevaatide juures noor naisterahvas, üleüldse mustas riietes. Ta tõstnud kaebliku häält ja vaadanud nii põlevate silmadega meeste otsa, et see vaade neil südamest nagu nuga läbi läinud. Suure kisaga jooksnud nad tuldud teed tagasi ja kukkunud, kui koopast välja jõudnud, elutult maha. Teised mehed tõstnud eluta kehad üles ja ravitsenud neid nii kaua, kuni meestel elu tagasi tulnud.

Aga mis ime oli meestega sündinud? Ükski teist korda koopas käijatest meestest pole enam näinud, kõik olid pimedaks jäänud. Räägitakse veel, et ka nendele meestele, kes esimest korda koopas käinud, vana pimeduse valdade valitseja mõnda nuhtlust kaela saatnud, nii jäänud mõni neist kurdiks, teine jalutaks, kolmandal kuivanud käed ära ja veel mõnda muudki äpardust tulnud kurja vaimu võimul meeste kaela.

Härra lasknud lahtikaevatud keldri jälle uuesti kinni ajada ja Helme lossi varandus puhkab praegugi alles puutumata varemete all maapõues.

Ka käib veel rahva suus jutt, et Helme lossi müüridesse olla ka vanal ajal raha müüritud. Kord viinud sealt üks reisija toobi kulda ära. See käinud rahvajutu järele nõia nõu täites kolm uue aasta ööd järge mööda Helme lossis valvamas, kus talle siis vaim varanduse kohta näidanud. Praegugi võib müüri sees veel ümmargust auku näha, mida rahvasuu väljavõetud kullatoobi asemeks tunnistab.

Helme lossi varakelder

Helme lossivaremete mäekülje sees olevat suur varandus peidus.

Kord lasknud härra töömeestel seda varandust välja kaevata. Härra ise olnud sel korral ühes teises mõisas ja saatnud proua keldrikaevajate juurde. Suure vaevaga saadudki kelder lahtikaevatud. Murtud ka esimene suur rauduks lahti.

Keldris olnud väga palju vaate. Ühe vaadi otsa peal istunud vana proua ja hoidnud suurt võtmekimpu süles. Tema kõrval istunud väike must koer. Proua ütelnud sisseastujatele: "Oleksid mu teenrid siin, küll ma siis teile näitaksin, mis keldrisse tulek maksab!"

Karanud ise mõisaproua juurde ja kägistanud teda hirmus valusasti kaelast. Ka tulnud tagant keldrist imelist külma õhku neile vastu. Koer jooksnud ka veel kaevajate kallale. Nii olnud edasiminek võimata.

Otse selsamal silmapilgul, kui kelder lahti saanud, kägistatud ka härrat kaelapidi ja üteldud: "Miks sa meie elukorteri lasksid ära lõhkuda? Olgu meie elukorter ruttu kinni pandud. Kui kinni ei pane, siis tapame sind ära!"

Härra saatnud ruttu käsu kaevajate juurde ja lasknud keldri kinni ajada. Sestsaadik seisab Helme lossi varandus seal ikka peidus.

Helme Sõõrikmäe varakelder

Helme lossi varemete lähedal on ümarik kaskedega kaetud mägi. Kohalikud elanikud nimetasid teda Sõõrikmäeks. Selle mäe all olevat võlvitud kelder täis kulda, hõbedat, viinavaate ja muid kalleid asju.

Korra käskinud uudishimulik Helme mõisaproua, kes ka juttu teadnud, selle mäe ilma härra teadmata lahti kaevata. Mehed asunud labidatega tööle ja varsti olnudki mägi lahti. Murtud siis keldriuks maha ja mindud sisse. Sees olnud kole vaade. Mustas rüüs naisterahvas seisnud küünlavalgel kesk keldrit. Viinavaadil istunud must koerake, suurte põlevate silmadega.

Kuid samal hetkel, kui kelder lahti tehtud, kägistatud prouat ja härrat, kes oli olnu naabri mõisas peol ja kästu kohe lasta kelder kinni ajada. Hirmust lasknudki proua keldri kinni ajada, ja nii see mägi ühes salapärase keldriga seisab seal vagusi ja puutumata.

Otepää varandus

Sel ajal kui Otepääl veel tore loss oli, maeti kord sõja ajal tündritäis raha lossimäe sisse, kust teda pärast sõda enam välja ei toodud. Hilisemal ajal, kui loss oli ära lõhutud, tuli ühel peremehel kange himu maetud raha endale saada.

Ta läks targa juurde küsima, mil kombel raha kätte saada. Tark käskis teda pühapäeval jutluse ajal paar haokubu selga võtta, lossimäele kanda ja seal seista. Mis siis sünnib, seda olevat tal tarvis oodata.

Mees tegi, mis tark käskis. Ta ootab lossimäel, aga ei näha midagi. Jutluseaeg läheb mööda, rahvas tuleb kirikust välja. Mehele ei ilmu ikka veel midagi. Viimaks väsib ta ootamisest, viskab haod seljast ja hakkab kodu poole kõmpima. Korraga tuleb temale Vanapagan kiriku poolt vastu ja annab irvitades

raudvemblaga, mis tal käes oli, kolm niisugust matsu, et vemmal käes kõveraks läks. Kui see sündinud, kaob sarviline nagu suits mehe silme eest.

Suure valuga sammus mees kodu poole. Koju jõudnud, heitis ta sedamaid voodisse. Aasta otsa põdes, kuni viimaks surm ta siit ilmast koristas. Varandus seisvat aga praegu veel mäe sees varjul ja ootavat väljakaevajat.

Otepää Linnamäe rahakeldris

Korra läinud üks noormees Otepää Linnamäele kõndima. Olnud ilus suveõhtu. Mäel tulnud üks vanamees nooremehe juurde ja kutsunud noormeest mäe salakeldrisse. Noormees ei tahtnud esmalt minna, viimaks läinud ta. Vanamees läinud ühest uksest ees sisse, siis treppi mööda allapoole. Teel olnud mitu raudust ees, need kõiki teinud vanamees lahti. Edasi minnes läinud kelder ikka valgemaks ja valgemaks. Viimaks läinud nad ühte kõrvalisesse keldrisse. Seal olnud suured tündrid kulda täis. Vanamees võtnud peoga rahasid ja andnud noormehele, see pistnud rahad taskusse.

Sealt läinud nad ühte suurde saali. Saal olnud rahvast täis, istutud laua ümber, söödud ja joodud, mängitud ja tantsitud. Noormees tahtnud jälle välja. Ta ütelnud seda vanamehele. Vanamees viinud tema jälle tuntud teed välja. Noormees vaadanud imestades ümber. Kui ta mäe sisse oli läinud, oli õhtu olnud, kaua ta keldris ei olnud, aga nüüd olla juba lõunaaeg olnud. Noormees vaatab: mäe peale puud tulnud, teerada, kus ta mäe otsa sammunud, oli kadunud.

Läheb mäest alla, ei leia enam oma küla, ei tunne ühtegi inimest. Läinud ja otsinud viimaks külavanema üles, nimetanud oma nime ja küsinud, kus kohal ta nüüd olla. Külavanem nimetanud küla nime ja ütelnud, et saja aasta eest siin üks selle nimeline inimene elanud, ühel õhtul läinud ta Linnamäele kõndima ja sinna ka kadunud.

Nüüd võtnud ta rahad taskust välja, mis vanake talle andnud, need olnud puulehtedeks muutunud. Noormees visanud lehed maha. Nüüd saanud nad aru, et ta saja aasta eest sinna olla läinud. Üks puuleht oli veel poisi taskusse jäänud. See oli rahaks muutunud.

Nüüd läks noormees Linnamäele, kuhu ta puulehed maha oli visanud, neid ei olnud enam seal. Korraga kukkunud noormees maha ja olnud nagu tolm, ainult luud ja kondid jäänud järele.

Otepää Linnamäe varanduse valvur

Räägitakse, et Otepää Linnamäe sees on suured keldrid täis varandust ja sõjariistu. Koopas elavat veel üks vanamoor, kes koob sukki, iga päeve ainult üks silm. Kui sukad valmis, siis minevat maailm hukka. Õhtuti ja ööseti, iseäranis tähtpäevadel tuleb vanamoor valgeis riietes ühes tulipunase koeraga välja. Kui keegi tuleb, kaob ta kohe ära. Kui keegi kõrva vastu maad paneb, kuuleb ta sammude müdinat.

Keldrineitsi

Nuustaku pool, Linnamäe külje sees olnud rahvajutu järele keldriuks ja seal olnud lossi varandusekelder. Seal sees istunud üks neitsi ühe väikese koeraga varandust hoidmas.

Kui keegi tahtnud keldrisse minna, siis jooksnud koerakene kurjasti haukudes vastu ja keegi ei julgenud sisse minna. Nüüd on keldriuks kinni kasvanud. Aga vanad inimesed räägivad, et seal ennemasti ukse kohta võinud tunda.

Uandimäe varandus

Otepäält 5 km kaugusel, Otepää –Tartu maanteest ligi kilomeeter paremal asetseb Uandimägi, mida ekslikult on peetud muistseks maalinnaks. Ka selle mäe kohta pajatab muistend.

Uandi vanemal Meemel oli ilus tütar Vaike. Kord ilmunud raudrüütlite sõjavägi rüütel Septimuse juhtimisel linnuse alla. Rüütlite sõjavägi olnud suur ja linnuse kaitsjaid vähe. Vastupanud olnud lootusetu. Rahva pealekäimisel alustatud rüütlitega läbirääkimisi.

Kuna noor rüütel Septimus oli näinud imeilusat Vaiket ja temasse armunud, siis nõudnud ta muude andamite hulgas ka Vaiket. Vaike ohverdanudki end rahva hüveks ja lubanud Septimuse laagrisse minna.

Enne kodupaigast lahkumist aga surmanud Vaike enese ning jätnud maha palve, et teda maetaks kodumaa mulda. Noor Septimus täitnud selle palve ja pannud koos Vaikega hauda ka kogu sõjasaagiks saadud kulla. Varanduse matmist nähes neednud paater Septimust ja teinud tingimuseks, et seda varandust ei saa kätte kaevates, vaid varandus tõuseb ise üles, kui keegi septembrikuu noorkuu ajal kolmel vaimutunnil (s.o. kella 24.00 – 03.00-ni) tagurpidi minnes jalapikkuste sammudega kõnnib risti Vaike hauale ja niimoodi ristib selle pagana, kes ajas segi Septimuse meeled. Tingimus: kõnnitud rist peab olema seitse sammu pikk ja kolm lai ning kõndija ise ei tohi kõndimise ajal selja taha vaadata. Kohapealse vanarahva teateil on neid proovijaid olnud varem rohkesti, kuid õiget kohta polevat keegi kätte leidnud.

Härjamäe varandus

Juusa järve lähistel Annimatsi tee ääres asub Härjamägi. Vanarahva jutu järgi pidavat Härjamäe taha olema maetud suured varandused.

Muistend räägib sellest järgmist. Põhjasõja päevil Rootsimaa kuningas Karl XII väed taganesid, riisusid ja röövisid, lagunedes röövlisakadeks. Üks niisuguseid salku oli kusagil Arula kandis saanud kõvasti sugeda ja järele oli jäänud ainult salga juht – ohvitser, kes hobustel kihutades oli pääsenud tulema koos varem kokkuröövitud kullaga, mida olnud suur tünder ääretasa täis ja veel mitu pütti peale selle. Igatahes nii palju, et neli hobust peagi selle koorma all väsinud ja nõrkenult kokku varisenud. Polnud siis mehel jäänud muud nõu, kui matnud selle kulla maa sisse ja ise liikunud hobuse seljas ratsa edasi. Sattunud aga venelaste kätte, kes võitluses ta mõõgaga läbi torganud. Ometi pole rootslasest ohvitser kohe surnud, vaid üks talumees korjanud ta üles ja katsunud teda ravidagi. Enne surma avaldanud rootslane talumehele saladuse, et ta matnud suure varanduse. Katsunud kohtagi kirjeldada umbes nii: siit sinnapoole minnes üheksanda oru otsa juurest seitse rootsi mõõgatäit. Org ise on suure kõrge mäe taga seitsmekümne sülla kaugusel.

Karula valla laenukassa

Vanal muistsel ajal olnud Karula valla Mändiku talu krundi sees rahakelder, kust peremees ise nii palju raha võinud laenata, kui soovinud ja tarvitanud. Teistele taluperemeestele sealt kassast kopikatki ei laenatud. Rahakambri võti olnud alati ukse ees ja sisse võis astuda igamees, kes teadis, kus "kuntur" oli. Aga mis sellest kasu: juba sai seletatud, et võõrastele sealt raha ei laenatud.

Rahakambri uks olnud kõrge mäe jalal ja piltilus noor neiu raha väljaandja ja vastuvõtja. Ta istunud kuldsel toolil ja õmmelnud hõberaami peal. Mändiku talu sulased ja teenrid võinud ka “kunturis” peremehele raha laenamas käia, aga mitte enesele.

Kord läinud sulane selle valega sisse laenama, et peremehel tarvis olevat, aga mõtelnud raha ise tarvitada. Seal saanud neiu vihaseks, tõmmanud nurgast puuhalu ning löönud sulasele pahema jala pihta, mida mees elupäevad longanud. Sestsaadik ei tohtinud keegi teener enam valega ega pettusega raha laenama minna.

Kui kulda või hõbedat laenuks võetud, võis seda vaskrahaga tagasi maksta. Sellest ei küsitud, mis raha see oli, mida laenuksvõtja, Mändiku peremees, tagasi tõi. Ainult seda loeti, kas nii palju tükki tagasi makseti, kui oli laenuks võetud. Raha väärtusest ei küsitud. Sellepärast siis Mändiku peremees väga rikkaks läinud. Ta võis kulda ja hõbedat laenata ning seda vaskkopikatega tagasi maksta. Mis siis nõndamoodi mehel viga olnud rikkaks minna!

Kord tulnud teisest valla otsast üks peremees, kes Kantsist puid vedanud, Mändikule öömajale. Heitnud Mändiku vanaga ühte voodi magama. Jutt tulnud jutust ja kõne kõnest. Viimaks küsinud võõras mees ka rahakeldri-lugu. Olnud väga keelatud seda kellelegi rääkida. Seal hakanud Mändiku peremees ometi võõrale pisut rahalaenamise kassast kõnelema. Aga seepeale koputanud keegi pajalauda vastu, et tare seinad vabisenud. "Ei tohi enam sõnagi rääkida," ütelnud peremees võõrale, "kui ma elu kaotada ei taha." Ja käänanud varsti kõne teiste asjade peale.

(Pajalaud - lükandakna avale ettelükatav laud.)

Sangaste Kirgjärve raha

Valga maakonnas Sangaste kiriku lähedal seisab põllu keskel mägede vahel väike järveke, mida Kirgjärveks kutsutakse.

Sellest järvest räägitakse nõnda.

Ennevanasti olnud seal väike linnake. Ükskord tulnud suur vihmahoog, nõnda et kõik taevas mustaks läinud. Karjas hakanud kõik veised ammuma, ei hoolinud enam karjase keelust, vaid jooksnud tuhatnelja linna poole. Keset linna jõudes vaadanud karjapoiss üles ja kisendanud valju häälega: "Vennad, suur vihm on meie peale tulemas!"

Nii sadanud terve pilv kõige täiega linna peale ja uputanud linna. Hiljem lainetanud väike järveke linna asemel. Mõnikord olnud selgel päikesepaistel linn selgesti näha, saksad käinud linna mööda edasi ja tagasi.

Üks mees tahtnud järve kuivaks teha, võtnud labida kätte ja hakanud kraavi kaevama. Kaevanud sülda kolm, nii kadunud mehel silmanägemine ja mees jäänudki sellest saadik pimedaks. Keegi ei ole julgenud enam seda katset ette võtta.

Ükskord pühapäeval pärast lõunat läinud naine järve kaldalt heinu tooma ja näinud kaldal mäe külje peal sinist tuld põlevat. Naine läinud lähemale. Tuli kadunud ega olnud tule märkigi kuskil näha, vaid suur rahahunnik olnud seal maas.

Naine ei ole julgenud raha puutuda, vaid visanud oma heinasirbi sinna peale ja läinud koju teisi ka vaatama kutsuma. Tulnud kolmekesi tagasi. Seni olnud rahakuhi kadunud, ainult sirbi alla oli jäetud.

Naine võtnud sirbi ja raha ja läinud koju. Õueväravast sisse minnes hakanud naisel ninast verd tilkuma. Küll katsutud külma veega verejooksmist keelata ja külaarstid katsunud oma kunsti, aga kõik asjata.

Viimaks tulnud üks vana eit. See õpetanud: "Võta see raha, vii sinnasamasse tagasi ja pane üks oma raha sinna juurde valgeks!"

Naine viinud raha tagasi. Niipea kui selle raha targa abil sinna viinud, jäänud verejooksmine maha ja järves hakatud kirikukella lööma. Pärast ei ole seal enam midagi nähtud, ennegi iga jaanipäeva öösel kuuldud kikka kirgamist, kust ka järv oma nime on saanud.

Mädajärve raha

Aakre vallas on üks järveke, mida rahvas Mädajärveks kutsub. Selle järve sisse juhatatud öösel ühele mehele raha. Mees võtnud südame rindu ja läinud vaatama, sinna just, kuhu teda juhatatud. Läinud mees siis otse vette. Vesi tulnud rinnuni, veel ei olnud juhatatud kohani jõudnud. Mees kaotanud julguse, pööranud ümber, tahtnud koju minna. Sel silmapilgul olnud raha kõlinat kuulda, mees ei läinud siiski minema. Hommikul otsitud järve, aga ei ole mitte midagi leitud.

Rahvasuu pajatab

Kivivarre linn

Aakres on vana linnamägi, kus vanast linn olnud. Mäe juures on talu, nimega Kivivarre, sellest on ka maagi oma nime saanud “Kivivarre linnamägi." Korra olnud üks mees Jaaniööl linnamäe lähedal õitsel. Ta kõndinud seal mäe all võsastikus, tahtnud viimaks üles mäe otsa minna. Vaevalt saanud mees jala mäe küljele, kui hääl hüüdnud: “Eest ära, kivi läheb!” Mees astunud tagasi ja Suur kivi veerenud mäest alla, jäänud soo äärde seisma. Mees vaadanud üles: mäe peal suur linn, kõrged müürid ümber, vana moodi riietega tundmata rahvas vallide peal. Mees vaadanud tüki aega, keeranud ennast ümber ja vaabanud selja taha soo poole, kas hobused veel ilusti on, keeranud siis linnamäe poole. Linna ei enam, mägi nagu ennegi, ainult suur kivi mäe all, mis alla oli veerenud; seda kivi võib praegu seal näha.

Helme koopad

Helme koobas on kaevatud pelgupaigaks, mis rajati arvatavasti juba enne muistset vabadusvõitlust. Seda näitab väga kitsaste ja madalate ühenduskäikude esinemine saalide vahel, mis kindlasti ei ole vee uuristatud, vaid kaevatud.

Tõenäoliselt on suur osa Helme muistsetest kitsukestest maa-alustest käikudest veel säilinud, ainult nende suudmed on kinni. Koos tänapäeval nähtavate saalide ja käikudega moodustasid nad ennemuiste Eesti suurema pelgukoobastiku, mis on andnud ainet ka rahvajuttude tekkeks.

Rahvajutu järgi viinud üks käik Viljandisse, teine Pokardisse ja kolmas Helme kiriku juurde. Viljandi käiku pandud hani, kel kelluke kaelas. Hani paterdanud maa all, mees järgnenud talle kella kõlina järgi maa peal, nii jõutudki üheaegselt Viljandisse. Teise käiku lastud jänes, kes jõudnud kiiresti Pokardisse. Esimene käik paremale viinud aga põrgusse: kui inimesed sellesse käiku läinud, siis esimene neist ei olevat enam kunagi tagasi tulnud.

Helme lossi hävitamine

Ajaloost on teada et Helme linnuse vallutasid ja purustasid rootslased 1658. aastal Vene-Rootsi sõja ajal. Muistendit on kasutanud oma ballaadi "Ohver" loomisel Lehte Hainsalu.

Kui Helme linna ehitatud, siis otsitud tüdrukut, keda müüri sisse panna. Selleks küsitud: "Kes tahab Helme linna võtmeid kanda?"

Üks talutütar lubanud võtmeid kanda. Sellele tüdrukule antud linnavõtmed kätte ja müüritud müüri sisse tõotusega, et kui vaenlased tüdruku nime ei tea, siis nad ka linna ära võita ei saa.

Tüdruku nimi olnud Ann. Selle järgi nimetatud ka linna Annelinnaks.

Küll vaenlased seisnud linna all mitu korda hulga aega, aga otsegu udu olnud linna ees. Küll lastud suurtükkidega, aga ükski rohi ei aidanud linna kätte saada.

Kui kord vaenlased jälle linna ümber piiranud, tulnud üks vana naine allikale vett otsima.

Vaenlased võtnud naise kinni ja küsinud temalt: "Miks linn ei lange?"

Naine ei ütelnud.

Siis lubatud ta ära tappa, kui ta mitte ei ütle. Aga kui ära ütleb, jääb ellu.

Nüüd seletanud naine: "Linna müüri sisse on tüdruk müüritud. Kui teie selle tüdruku nime ei tea, siis teie ka linna kätte ei saa."

Sõjaülemad küsinud: "Mis siis selle tüdruku nimi on?"

Naine ütelnud: "Selle tüdruku nimi on Ann."

Niipea kui vaenlased tüdruku nime teada saanud, langenud otsegu udu linna eest. Nüüd hakatud suurtükkidega linna peale laskma, ja linn langenud kohe.

Vaenlased hävitanud linna ära. Enne seda olnud Annelinn suur linn, praegu on veel tema süda- ehk kesklinna kindlusevaremed alles.

Nii räägib rahvasuu Helme lossist.

Otepää kiriku ehitamine

Otepää on üks vanimaid kihelkondi Lõuna-Eestis. 1224. a. rajati Tartu piiskop Hermanni algatusel piiskopilossi lähedusse kindluskirik.

Muiste hakatud Otepäässe kirikut ehitama. Aga mis sa ehitad: päeva jooksul tehakse hoolsalt müüri, minnakse hommikul tööle - kõik eilne töö lagunenud. Nii igal hommikul. Mindud viimaks targalt nõu küsima.

Tark õpetama: “Müürige inimene kirikusse, küll siis müürid seisavad.”

Ehitajad valmis nõu täitma. Küsitakse inimestelt: “Kes tahab kirikuvõtmete kandjaks hakata?”

Eks üks tüdruk Mai kostnud kohe: “Mina!” Sedamaid võetud Mai kinni ja müüritud kirikusse. Nüüd jäänud kirikumüürid seisma ja kirik saanud valmis.

Pärast tulnud sõda, hävitanud kiriku. Uut kirikut ehitades leitud sõjast purustatud kiriku müüridest kaks Maie küljekonti.

Kirikumäge peetud vanasti pühaks. Mäest võetud mulda arvatud heaks arstirohuks mõnegi haiguse vastu.

Uandimäe härra

Uandimägi asub Otepää Linnamäest 5 kilomeetri võrra põhjapool.

Uandi härra oli väga metsik. Kord kutsunud ta endale teisi saksu külla, kui tuli Linnamäe proua üksinda. Proua tapeti. Teisel päeval tuli Linnamäe härra Uandile. Talle anti süüa-juua ja siis küsis Uandi isand, et mis liha ta sõi. Linnamäe härra ei osanud kosta. Kui talle üteldi, et ta söönud oma proua ihu, siis vihastas Linnamäe härra väga. Ta tuli väega tagasi ning hävitas Uandi lossi ja selle isanda.

Pühajärv nõuab ohvreid

Teatakse jutustada, et kunagi olevat Pühajärve lossis elanud krahvitütar, kes armastas üht vaest talupoissi. Kord sõitnud ta oma talupojast peigmehega kuhugi ära. Vend oli sellest teada saanud, ja kui õde tagasi tulnud, uputanud vend ta Pühajärve raiutud jääauku. Sellest ajast peale nõudvat krahvitütar igal aastal endale ohvrit.

Vaimukera mänd

Otepää – Tartu maantee ääres Kastolatsi kiriku lähedal kasvab üksik mänd, mida rahvasuus tuntakse vaimukera männina. Pimeduses olevat mänd paistnud teepervel hirmutava kerana. Kuna naabruses asus Kastalotsi surnuaed, siis arvati, et surnuaiast kogunevad esivanemate vaimud männi okstesse pidu pidama, möödujaid varitsema ja tehtud ülekohtu eest kätte tasuma.

Kirjandusteadlase Oskar Kruusi andmetel on põhjust arvata, et selle männi all on Mihkel Veske kirjutanud oma üldtuntud laulu “Kas tunned maad…?”

Kaarna järve kivi

Vana-Otepää kooli vahetus läheduses asub Kaarna järv, mis köidab vaatajaid kõrgete maaliliste kallaste ja ilusa saarega.

Kunagi on järves olnud kaks saart, väiksema on vesi aga aastate jooksul ära uhtunud ja praegu tähistab seda kohta roosaar kivihunnikuga. Rahvasuu räägib, et roosaarel asetsevat suur kivi, millele olla peale raiutud: “Kes seda kivi näeb, seda tabab nälg ja viletsus.” Selles paistab olevat ka terake tõtt. Kivi tuleb nähtavale siis, kui veepind tunduvalt alaneb. Veepind aga alaneb suure põua ajal, mil paratamatult hukkub ka põldude saak – eks see toonudki varem kaasa nälga ja viletsust.

Ilmjärve Pühaläte

Ilmjärves asub kaks salapärast allikat, millest on säilinud mitmed erinevad muistendid.

Üks neist allikaist – Pühaläte – on endise Kolju talu maal. Muiste elanud seal tige ja õel peremees, kes piinanud kõiki oma teenijaid. Eriti halb olnud ta karjalastega. Ükskord olnud karjalasteks orvud, sauniku tütar ja poeg. Nendel olnud päris koeraelu. Kord sügisõhtul peksnud peremees neid jälle tublisti ja visanud seejärel õue. Lapsed olid läinud Pühalätte juurde, istunud sinna maha ja hakanud nutma, paludes allikaltki abi. Kesköö saabudes ilmunud allikast nähtavale vete-ema, kes kandnud kuldseid riideid ja hoidnud käes kullast lampi. Kogu ümbrus läinud selle helgist särama. Vete-ema võtnud orvud kaas ja viinud nad oma riiki, kus millestki polevat puudust olnud. Igal sügisel võivalt allika juures kuulda laste nuttu ja kaebusi – lapsed ilmuvad sinna üks kord aastas, et endist viletsat elu meelde tuletada.

Savilaane tammed

Rahvasuus on tuntuks saanud ka Savilaane tammed.

Põhjasõja ajal oli Rootsi kuningas oma sõjameestega peatunud Savilaanes. Peale puhkust oli Karl XII otsustanud selle koha ära märgistda. Kuningas lasknud tuua seitse tammekeppi (iga nädalapäeva auks ühe), kamandanud kogu laagri valveseisangusse ja kõndinud keppidega ühe ringi ümber laagri. Pärast seda oli kuningas torkinud kepid maasse ja liikunud sõjaväega edasi. Ja vaata imet – kõik tammed läinud kasvama! Tänaseni kasvavad veel neli(?) tamme.

Palupera valla ussikuningriik

Muiste olnud Palupera vallas ussikuningriik. Kõik kohad kihisenud ussidest. Kes paari sammu astunud, varsti ussiga kokku puutunud. Usse valitsenud nende kuningas, kole suur uss, kuldkroon peas. Ussikuningas asunud praeguse Vääri talu piirides ahervarre all.

Palupera elanikud päris kimbus ussidega. Kuidas neid ka maha notivad, ei kahane nende arv. Näib, nagu asuks ühe tapetud ussi asemele kaks elusat. Mida enam neid tapetakse, seda enam neid nähtavale tuleb.

Üks peremees olnud iseäranis agar usse maha nottima. Tahtnud nende sugu hävitada. Küll heitnud neid tulesse, küll löönud neid kaikaga maha, küll pistnud orgi otsa küll teinud nendega sada imet, aga tee, mis tahad, ussid ei vähene.

Korra künnab mees põllul. Äkitselt ilmub ta juurde kaks meest.

Mehed ütlema: "Tule kohtu ette!"

"Missuguse kohtu ette? Mispärast? Täna pole ju kohtupäevgi!"

"Ära küsi! Küll näed pärast!"

"Minul pole kohtuga midagi tegemist!"

"Kui heaga ei tule, viime sind vägisi!"

Ei aita, peremees peab kaasa minema.

Mehed viivad peremehe Vääri kivivare juurde, viskavad kive kõrvale. Korraga trepp näha. Mehed astuvad treppi mööda alla, peremees nende järele. Jõuavad ruumikasse koopasse. Oh sa aeg! Neid usse, mis seal näha! Uss ussi kõrval, igaühel pea püsti, sisiseb vihaselt peremehe peale. Peremees, arvab esmalt, et heinasaad ta ees, varsti näeb aga, et ussihunnik.

Taga nurgas ussikuningas, kuldkroon peas. Peremehe süda väriseb usside hulka ja kuningat nähes hirmu pärast.

Mehed toovad jämeda paku koopa keskele. Ussikuningas annab märku, ussid kõik paku kallale. Mõni silmapilk läheb mööda. Peremees näeb: pakk kaob pihuks, põrmuks usside käes.

"Näed nüüd, mida minu alamad võivad korda saata! Aga anna vastust, kui palju oled mu alamaid tapnud? Tahan su tegude üle kohut mõista!"

Peremees hirmul valetama: "Ainult enese kaitsel olen arukorral mõne ussi tapnud. Muidu pole neid puutunud!"

"Ükskõik, ka mõne ussi tapmine nõuab nuhtlust. Nuhtluseks pead sa surema! Mu alamad teevad sinuga niisama kui pakuga!"

Surmahirmus mees ussikuninga ette põlvili maha, paluma: "Kulla kuningas, heida armu mu peale. Ei ma enam iialgi su alamaid tapa. Kahetsen kõigest südamest oma rumalat tegu!"

Peremees palub ja palub.

Eks palve liigutagi viimaks ussikuninga südant. Ussikuningas ütlema: "Jätan su elusse. Aga hoia, et sa mu alamaid enam iialgi ei tapa!"

"Ei tapa! Ei tapa!"

Peremees tõuseb püsti, jookseb treppi mööda üles, katsub, kuidas ussikoopast välja pääseb. Ahervarest tükk maad eemale jõudes jääb mees seisma, vaatab ahervarre poole tagasi, hüüab: "Sadasid olen tapnud ja sadasid tahan edaspidigi tappa!"

Oh sa aeg! Neid usse, mis nüüd ahervarrest välja tormab! Kõik ussid ähvardajale järele. Ähvardaja kõigest jõust eest jooksma. Kuidas ka jookseb, tagasi vaadates näeb, ussid jõuavad ikka lähemale ja lähemale. Kui kätte saavad selgesti teada, ega nad enam armu anna. Nõelavad usside tapja surnuks, söövad hoopis ära.

Põgenejal surm silma ees. Ärapääsemist ei kusagilt näha.

Korraga hüüab külamees eemalt: "Ristitud maale! Ristitud maale!"

Põgenejal risti küntud põld mõne sammu peal. Põgeneja kohe küntud põllule. Ussid tormavad põlluni edasi. Vagudel aga nende võim korraga otsas. Ei pääse edasi. Põgeneja võib jälle kergemalt hingata; vaenlased ei saa enam ta juurde.

Kas kartsid ussid nende tapja ähvardust või mis, igatahes kadusid nende paljusus sest ajast Vääri talu piiridest ja Paluperast. Harva juhtub neid nüüd veel mõne nägema.

Pühajärve härra

Vanasti elanud Pühajärve mõisas üks väga kuri härra. Kõik oodanud härra surma, iseäranis kutsar. Hobused pidanud väga puhtad olema ja ta vaadanud ise iga päev järele.

Kui ta ära surnud, maetud ta Otepää lossi kiriku juurde maha ja pandud kivi haua peale. Aga härra ei ole hauas seisnud. Ta käinud igal öösel kodus, käinud tallid ja karjalaudad läbi ja sundinud ka kutsarit ühes käima. Kui kukk laulnud, siis ütelnud härra: “Jüri, tule saada mind ära.” Jüri, nõnda nimetatud kutsarit, pidanud härraga ühes kabelisse minema, kivi haua pealt ülesse tõstma, härra hauda laskma ja kivi uuesti haua peale panema.

Kutsar mõtelnud, et mis nüüd teha ja läinud targa juurde nõu küsima. Tark õpetanud: “Kui kivi haua peale paned, siis löö kolm korda pahema jala kannaga haua peale.”

Järgmisel hommikul teinud kutsar targa õpetuse järele. Ta saatnud härra hauda ja löönud kolm korda pahema jala kannaga haua peale. Härra kisendanud hauast: “Jüri, löö veel, löö veel üks kord.”

Jüri ütelnud: “Ei enam, kolm korda kohtu seadus.”

Sest ajast jäänud härra hauda.

Vanapagana lood

Vanapaganad viskavad teineteisele kive

Muiste olnud kaks Vanapaganat, üks Puka mägedel, teine ei tea missugusel Otepää mäel. Hakanud ajaviiteks teineteisega mängima, nimelt kive kätte viskama. Teine pidanud visatud kivi ikka kinni püüdma, nagu meie päevil palli kinni püütakse. Sellest viskamisest tekkinud palju kive. Pärast on osa neist maa sisse vajunud.

Vanapagan ehitab Taagepera linna

Kivise Taagepera kohta räägitakse järgmist.

Vanapagan tahtnud ennemuiste ehitada Taagepera linna. Kive oli ta korjanud kokku üle maa. Suure kivikoormaga tulles jõudnud ta peaaegu kohale, kui teda hakanud taga ajama hundid. Kive maha visates veerenud need üle kogu Taagepera valla laiali ja sellest ajast peale leidub Taageperas lõpmata palju kivimürakaid.

Linn Kuigatsi Juudapalus

Mägiste jaamast 4 versta, Priipalu ja Riia – Tartu postitee vahel Juudapalu metsas on kivikalme. Ennem on kive väga palju olnud, aga nüüd on nad ehitamise jaoks laiali veetud.

Praegu on kive vähe, mõnes kohas on paar-kolm tükki reas, siis on näha, et vahepealt on jälle ära veetud. Kivide läbimõõt on 1 – 1,5 meetrini, nad on pealt sammaldunud ja heina sisse kasvanud. Maapind on tasane, liivane, peal kasvavad männid.

Vanajuudas ehitanud kord omale linna, selleks kandnud kinda sees kive kokku. Linn oleks peaaegu valmis olnud, kuid üks kivi kukkunud kinda seest maha, sest pöial olnud katki. Selle kivi kõrgus olnud 1 süld. Linn pidanud enne kukke valmis saama, aga seal kirenud korraga kukk ja kõik ehitus varisenud korraga kokku. Sealt siis tekkinud kivilademik, millest saanud ka oma nime Juudaplats.

Kivihunnik Karulas

Karulas asub üks suur kivihunnik, mida arvatakse, et Vanakurat on kivid oma saapasäärest välja puistanud, sest seal on alati palju kive.

Tondikoobas Koorkülas

Koorkülas oli Tondikoobas. Rahvas rääkis, et sealt pidi urg minema, kuhu, ei tea. Kui Lätist spekulanti käisime, siis käisime sealt.

Taagepera Vanausse saadanad ja Katariina

Taagepera Vanaussel olnud vanasti seitse saadanat, kaheksas Katariina(Vene keisrinna kurjavaimuna). Saadanad teinud teistele inimestele palju paha, ainult pererahvale kandnud nad varandust kokku.

Lootsiku moodi kivi

Vastse-Otepää Immusoos on üks järv. Selles järves on olnud üks kummulivisatud lootsiku moodi kivi. Selle kivi olevat sinna Vanapagan visanud. Lootsiku moodi kivi all olevat kuldmõla. Kivi on tahetud üles tõsta, et mõla kätte saada, aga ei ole saanud, nii raske kivi on.

—A—

Aakre vallas, 25, 26, 36

Aakres, 25, 36

Andres, 14, 15

Andrese, 14, 15

Andresjärv, 14

Andresjärveks, 15

Andrest, 14

Ann, 38

Annelinn, 38

Annelinnaks, 38

Anu, 15, 16

Anumäe, 15

Anumägi, 15

Anu-nimeline orjatüdruk, 15

Anuristi kivi, 15, 56

Armuallikas, 16

Arula, 20, 22, 33

Arula-Vanamõisa Kääriku tee, 15

—E—

Emajõge, 14

Essemäe metsas, 23

—H—

Hargla, 24

Helme, 7, 16, 26, 27, 28, 29, 37, 56

Helme hiies, 16

Helme kalmistust, 16

Helme kiriku, 37

Helme koopad, 37

Helme linna, 37

Helme linnuse, 37

Helme lossi, 26, 27, 28, 37

Helme lossi varakelder, 28

Helme lossist, 38

Helme mõisa, 26

Helme orjakivi, 16

Helme Sõõrikmäe varakelder, 28

Helme Valgjärve, 7

Hobusemäe, 11

Hobusemäeks, 11

Holdre, 19

Härjamäe, 32

Härjamägi, 32

—I—

Ikepera, 17

Ikepera järv, 17

Ilmjärve Pühaläte, 22, 41

Ilmjärves, 22, 41

Immusoos, 47

—J—

Jaan, 17, 18, 56

Jaanimägi, 17, 18

Jahusoo, 13

Jahusooks, 13

Jakob Tamm., 16

Juudapalu metsas, 46

Juudapalus, 46

Juudaplats, 46

Jõgevestes, 16

Jüri, 45

—K—

Kaagjärve, 8

Kaagjärveks, 8

Kaanijärve, 22, 23

Kaanisohu, 23

Kaanisoo, 23

Kaanisooks, 22

Kaarna järv, 40

Kaarna järve kivi, 40

Karl XII, 42

Karula, 15, 56

Karula valla, 33

Karulas, 47

Kassipalu, 18

Kastalotsi, 40

Kastolatsi, 21

Kastolatsi kiriku, 40

Katariina, 47

Keisripalu oja, 16

Keldrineitsi, 31

Kirgjärv, 12

Kirgjärve, 12

Kirgjärveks, 12, 34

Kivivarre, 36

Kivivarre linn, 36

Kivivarre linnamägi, 36

Koljaku talu, 15

Kolju talu, 22, 41

Koorküla järve, 8

Koorkülas, 47

Kuigatsi, 46

Kullalohu, 19

Kullalohu talu, 19

Kullamäe, 19, 20

Kunimäe, 25

Kunimägi, 25

Kõrgemäe paljandi, 16

Kärsna talu, 26

—L—

Lagesoolt, 17

Laose tallu, 16

Lehte Hainsalu, 37

Linnajärved, 23

Linnamäe, 31, 39

Linnamäele, 30, 31

Lõuna-Eesti, 7

Lõuna-Eestis, 39

Lüllemäe, 20

—M—

Mai, 39

Maie, 39

Meemel, 32

Mihkel Veske, 40

Munamäe, 10

Munamäel, 9

mõisasaks, 20

Mõrsjamägi, 20

Mõrsjaristikivi, 20

Mõrtsuka järv, 24

Mõrtsuka järve, 24

Mädajärve, 36

Mädajärveks, 36

Mäekülas, 12

Mägiste jaamast, 46

Mähe järv, 12

Mähe järve, 12

Mähä talu, 13

Mähä talu järv, 13

Mändiku peremees, 34

Mändiku talu, 33

—N—

Narva, 14

Neitsijärv, 21

Neitsijärve, 21

Nikluse mäe, 8

Nikluse mägi, 8

Nuustaku, 31

Näkijärv, 22, 23

Näkijärve, 23

Näkijärveks, 22

Näkijärves, 22

Näkijärvest, 23

Näkisoo, 22, 23

—O—

Ohver, 37

Orjakivi, 16

Orjakiviks, 17

Oskar Kruusi, 40

Otepää, 8, 9, 10, 11, 13, 18, 20, 22, 29, 30, 32, 39, 56, 57

Otepää – Tartu maantee, 40

Otepää kiriku, 39

Otepää kirikuküla, 17

Otepää kõrgustiku, 9

Otepää Linnamäe, 9, 30, 31

Otepää linnamäel, 9

Otepää Linnamäest, 39

Otepää lossi kiriku, 45

Otepää mäel, 45

Otepää Valgjärve, 8

Otepää valla, 15

Otepääl, 12, 17, 29

Otepääl-Puka maantee, 12

Otepäält, 12, 18, 24, 32

Otepäässe, 39

—P—

Pahva talu, 25

Palupera, 42

Palupera valla ussikuningriik, 42

Paluperas, 22

Paluperast, 44

Peipsi järve, 14

piiskop Hermanni, 39

Pikasilla, 14, 25

Pikasillale, 25

Pikasillast, 14

Pokardisse, 37

Poslovitsa ranna, 16

Priipalu, 18, 46

Puka mägedel, 45

Purtnikku, 17

Purtniku järv, 17

Purtsi veski, 14

Põhjasõja, 21, 32, 42

Põrguhaua perv, 25

Põrguhaua perveks, 25

Põrgu-haua perveks, 25

Põrguhaua pervel, 25

Päidla järvestik, 24

Pärdi renditalu, 19

Pärdi talu, 19

Pärnu, 14

Pärnu jõge, 14

Pärnu lahe, 14

Pühajärv, 9, 10, 40

Pühajärve, 9, 10, 11, 16, 21, 40, 45, 56

Pühajärve härra, 44

Pühajärve lossis, 40

Pühajärveks, 10, 11

Pühaläte, 22, 41

Pühalätte, 22, 41

Pühaste küla, 14

—R—

Raudjärv, 23

Raudjärve, 23, 24

Rautine järv, 8

Rautine järve, 8

Rautine järvest, 8

Rebaste kõrtsi, 26

Riia – Tartu postitee, 46

Riidjärv, 23

Roodesemäeks, 21

Roodesemägi, 21

Rootsi, 25

Rootsi kuningas, 42

Rootsi kuuseks, 25

Rootsi väepealik, 24

Rootsimaa kuningas Karl XII, 32

Rootslased, 21

Ruuna mäeks, 25

—S—

Sammaljärv, 23

Sangaste Kirgjärve, 34

Sangaste kiriku, 34

Sangaste linnamäe, 12

Savijärv, 23

Savilaane tammed, 42

Savilaanes, 42

Septimus, 32

Septimuse, 32

Septimust, 32

—T—

Taagepera, 19, 46, 47

Taagepera linna, 46

Taagepera valla, 46

Taageperas, 46

Taheva, 13, 23

Taheva valla, 13

Tartu, 6, 14, 15, 32, 39, 56

Tartu maantee, 5

Tondikoobas, 47

Tõrva, 5, 6, 56

Tõrva-Härgmäe tee, 7

—U—

Uandi, 32, 39

Uandimäe, 31

Uandimäe härra, 39

Uandimägi, 32, 39

Ugandi, 9

Uibujärvest, 24

Umbjärve, 17

Ussikuningas, 42, 43, 44

—V—

Vaike, 32

Vaikega, 32

Vaiket, 32

Vaimukera mänd, 40

Valga maakonnas, 24, 34

Valgamaa, 5

Valgamaad, 5

Valgjärv, 7, 8

Valgjärve, 7

Valgjärveks, 8

Vallimägi, 21

Vanajuudas, 46

Vanakurat, 13, 47

Vanamõisa järv, 5

Vanamõisa järve, 5

Vana-Otepää kooli, 40

Vanapagan, 20, 29, 46, 47

Vanapagana, 45

Vanapaganad, 45

Vanapaganat, 45

vanataat, 23

Vanausse saadanad, 47

Vanaussel, 47

Vastse-Otepää, 47

Venelaste, 21

Vene-Rootsi sõja, 37

Veriläte, 16

Verilätteks, 16

Viljandi, 17, 37

Viljandisse, 14, 37

Virtsjärve, 14

Virtsjärvest, 14

Vooru-Andres, 14

Voorumäe, 15

Voorumäeks, 14

Voorumäel, 14

Voorumäge, 14

Voorumägi, 14

väga tige näkk, 22

Väikese järve, 21

Vääri kivivare, 43

Vääri talu, 42, 44