Valgamaa ilukirjanduses

Eestimaal on paiku, mis on tuntuks saanud tänu kirjandusele. Palamuse on kuulsaks kirjutanud Oskar Luts ja Eduard Vilde romaani „Mahtra sõda” järgi teatakse Mahtrat. A. H. Tammsaare romaan „Tõde ja õigus” tood Albu valda igal aasta hulga inimesi romaaniga seotud paiku vaatama.

Valgamaal ühtki nii tuntud kirjanduslikku paika ei ole, kuid kirjanikud on siitki ainest ammutanud. Pühajärv on inspireerinud paljusid luuletajaid, Otepää kandi kuppelmaastik on Mats Traadi luules olulisel kohal. Valgamaa kõige tuntumale kirjanikule Hella Wuolijokile maailmakuulsuse toonud näidendid on kirjutatud soome keeles ja Soome elust, kuid kirjaniku esikteostes on Valgamaa ainest. August Gailiti romaani „Toomas Nipernaadi” tegevus ei ole küll geograafiliselt autori sünnikohaga otseselt seotud, kuid peategelasel on kohalik prototüüp. Legend Helme linnuse vallutamisest on andnud ainest Lehte Hainsalu ballaadile „Ohver”. Jakob Tamme lugulaul „Orjakivi” põhineb Helme rahvapärimusel.

Selles ülevaates tutvustatakse neid proosateoseid, mille aines põhineb siinsetel paikadel ja inimestel. Mälestusteraamatuid ei käsitleta, kuid autobiograafilised teosed on vaatluse all. Kohalikke olusid tundvale inimesele pakub see kirjatöö loodetavalt nii avastamis- kui ka äratundmisrõõmu ja innustab mõnda raamatut uue pilguga uuesti lugema.

Valga

Võrumaalt pärit Bernard Kangro (1911-1975) õppis aastatel 1924-1929 Valga Valges majas. Need aastad on oluliselt mõjutanud Kangro proosaloomingut. Romaani “Kipitai” (1992) alapealkirjaks on „Autobiograafiline romaan”, kuid tegemist on tavalise memuaariraamatuga. Pealkirja on “Kipitai” saanud Valga gümnaasiumi koolipoiste rõõmu väljendavast hüüdlausest: “Ai-ai kipitai, ilm suur ja lai, ai-ai!” “Kipitais” saab ülevaate Valga linnast, elust koolis, kaasõpilastest ja õpetajatest.

B. Kangro romaani “Sinine värav” (1957) peategelaseks on Rootsis võõra nime all elav pagulane Ants Kibene, kes oma mälestustes rändab noorusmail Eestis ja meenutab koolipõlve Valgas. Roomani naistegelasel Tiilil on prototüüp Valgas õppinud Liidia Tuulse näol.

„…kuid romaani on lisatud ka tunderikkaid mälestusi õpinguaegadest Valgas, sealhulgas vasakpoolse lugemisringi tekkimisest ja asjaosaliste ülekuulamisest kaitsepolitseis. Kangro on mälestusi vabalt töödelnud, näiteks gümnaasiumi lõpetamise järel toimunud rännakust jutustades on ta lisanud dramaatilise ujumispildi Pikkjärvel, kus kaaslanna Tiil näib uppuvat, kuigi hiljem kohtame teda Tartus loodusteadlasena.”

(O. Kruus. Bernard Kangro: elukäik ja looming. Tallinn., 2003, lk. 66).

Kangro Tartu-romaanide sarja („Jäälätted”, „Emajõgi”, „Tartu” , „Kivisild”, „Must raamat”, „Keeristuli” ja „Üks sündmusteta suvi”) tegelastel olevat autori väitel prototüübid. Nii on ta Naatan Üirikese loomisel lähtunud oma Valga koolivennast Artur Vassarist, Tõive Pärdijaagu puhul teisest koolivennast Enn Koemetsast.

Valgas sündinud Valve Saretoki (1911-2004) romaan “Kajaja”(1959) on ilmselgelt autobiograafiline. Romaani minategelaseks on varakult emata jäänud väikelinna kaupmehe ainus tütar. Selline saatus on olnud ka Valve Saretokil. Nii nagu autor läheb ka peategelane Tartu Ülikooli õppima. Vaatamata sellele, et oma kangelase sünnilinna kirjeldades kasutab autor välja mõeldud tänavanimesid, võib ära tunda Valgat. Suvituskohaks romaanis on Roobe mõisa veski ja Kajaja suvemaja. Tegemist on ajaviiteromaaniga, kus teemadering piirdub argieluga – omavahelised suhted, mängud, meelelahutus ja igapäevaprobleemid. Väga palju lehekülgi on pühendatud tualettide kirjeldustele ja moeküsimustele.

Valev Uibopuu (1913-1997) töötas 1936-39 Valgas “Vaba Maa” ajalehetrusti korrespondendina. Tema romaan “Keegi ei kuule meid” (Vadstena, 1948) on Valga-aineline. Tegevus toimub aastatel 1939-1941. Romaanis ei mainita küll kordagi nime Valga, kuid kirjeldused on detailsed ja ei jäta kahtlustki, et romaani tegevuspaigaks on valitud just Valga. Kirjeldused on tõetruud - Valga linna tundev lugeja võib tegelastega vabalt kaasa liikuda. Tuntav on autori poolehoid oma kunagise kodulinna ja selle inimeste vastu. Romaani ühe kõrvaltegelase arst Juhan Kadari prototüübiks on ilmselt olnud Valga linnaarst J. Müllerson. Linnakodanike poolt hinnatud ja armastatud arst oli valimatu kõnepruugiga, kuid lahke ja abivalmis. Romaanis dr. Kadar „sõimas nagu voorimees, eriti aga seal, kus tas enese inimlik kaastunne kippus maad võtma’’. (Lk. 36) Teoses punaste poole hoidval ajakirjanikul Agu Moonil on ühisjooni V. Lehariga, kes töötas Lõuna-Eesti toimetuses ja kuulus 24. juunil 1940. a. moodustatud Valga Töörahva Ajutise Komitee juhatusse.

“Valga on linn, mille tähendust Uibopuu oma isiku- ja kirjanikuloos ei ole tüdinud esile

tõstmast ning mis romaanis tõepoolest lausa erilisel viisil esile tõuseb – nii kirjeldustes nähtavaks saava konkreetse paigana kui ka sootsiumina, kireva inimkooslusena.”

(Tonts, Ü. Valev Uibopuu. Tartu , 2004, lk 84).

E. Laid kirjutab romaani kohta: „Olles sisult väikelinna kroonika ja selle tegelaste saatuse kirjeldus aastaist 1939-1941, ulatub teose tähendus ometi kaugelt üle nende näilikult kitsaste raamide.” Pagulasproosa aastaülevaates kirjutas A. Kurlents: “See on esimene täit tuunustust vääriv kunstiküps romaan Nõukogude okupatsiooniaastast 1940-1941 ühe Eesti väikelinna (Valga) miljöös. Autor on eepilise rahuga ja vajaliku distantsiga edasi andnud kogu punase aasta kirgede möllu.”

(Tonts, Ü. Valev Uibopuu. Elu ja looming. Tartu, 2004, lk. 88)

Ka novelli „Toselli serenaad” (1982) tegevus toimub väikelinnas [Valgas]. Peategelaseks on Alfred Uussalu, kelle prototüübiks on Valgas elanud eesti esimene olümpiavõitja Alfred Neuland.

Romaan „Kaks inimelu ajapöördeis” I osa „Mina ja Tema”(1990) algab nimeta jäänud väikelinnas milles võib ära tunda Valgat. Romaanis on autobiograafilisi sugemeid.

Luise Vaheri (1912-1992) novelli „Maiöö” (1958) kullaotsimine toimub Lätimaa lähedal väikelinnas.

Juhani Salokanneli (1946) romaani ‘Päästja” tegevuspaigaks on Valga. Tegevus toimub Vabadussõja ajal. Vastseliina all rängalt pihta saanud Soome vabatahtlik Mikola päästetakse ja tuuakse Valka ravile ja seal siis romaani tegevus toimubki.

Autor ei olnud enne romaani ilmumist Valgas käinud. Valga kohta on ta hankinud andmeid turismiteatmikest ja –linnajuhtidest.

Herta Laipaiga (1921-2008) romaani “Hallid luiged” (1986) tegevus algab väikelinnas Tõrvatus (Tõrva) ja jätkub mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvas maakonnalinnas Valgas. Romaani peategelane Ingrid Hunnius on kaevumeistri ülikoolis arstiteadust õppiv tütar. Tema kannatusi ja elamusi Saksa okupatsiooni ajal Valga vanglas romaan kujutabki.

Jaan Tangsoo (1963) jutukogumiku „XX sajandi legende” (2009) esikjutt „Legend valgetest sukkpükstest” räägib humoristlikus võtmes Nõukogude ohvitseride elust Valgas. Tangsoo romaan “Valga Valka” (2009) on nooruki mina-vormis pihtimus oma elust. Internetist leiab ta sõbranna Valka, kes osutub hiljem tema poolõeks. Valka kolib elama Läti Valka oma venna poole ja seepärast minategelane teda Valga Valkaks kutsubki. Romaani seos Valgaga piirdub ainult pealkirjas oleva kohanimega.

Sangaste

Bernard Kangro (1910-1994) on Võrumaa mees ja tema kodukoht Vana-Antsla vallas Oekülas asub üsna Sangaste lähedal (vahet vaid paarkümmend kilomeetrit) ning nii võisid kuuldused “Sangaste sõjast” ja “Sangaste vabariigist” ulatuda ka tema kodupaika. Romaan “Kuma taevarannal” (1950) tegevuskohaks on tegelikkuses olematu Vihanurme vald, mis geograafiliselt pole täpsemalt määratud, kuid võiks asuda kuskil autori kodupaiga läheduses.

(Kruus, O. Tinatähtedega taevas. Tallinn, 2000, lk. 193).

Kesksel kohal romaanis on vabadusvõitlus. Vallakirjutaja Ubakivi eestvõttel luuakse uus vallavalitsus, mis nimetab end revolutsiooniliseks komisjoniks ning seab ülesandeks omakaitse korraldamise. (Sangastes valiti uus vallavalitsus 13. novembril 1905. a. koos uue vallavanema Jakob Kurvitsaga; uut valitsemisorganit nimetati revolutsiooniliseks komiteeks.)

Kangro romaanis järgneb tsaarikulli mahavõtmine vallamajalt, mida Sangastes ei toimunud.

Romaanis lähevad relvastatud rahvahulgad peategelase Margus Päiva juhtimisel mõisasse, kus esitatakse nõudmised mõisnikule ja mõisavalitsejale. Pea samasugused sündmused toimusid ka Sangastes, kuid esineb lahknemisi. Mõisnik Berg ei viibinud 11. detsembril Sangastes, küll on aga teateid mõisavalitseja Kiršteini ja metsaülema Refschlägeri kimbutamisest. Sarnased on ka talupoegade nõudmised. Romaani lõpuosa on aga Sangastes sündmustega võrreldes märksa dramaatilisem. Karistussalk põletab peategelase elumaja ja määrab paljudele ihunuhtlust 50-200 hoopi ning mõistab viis meest surma. Reaalses Sangaste saatis kindral A. Orlov kohale 670 soldatist koosneva tragunisalga. Vangistati hulk isikuid ning esialgu hoiti neid Sangaste lossi keldris, sealt saadeti nad edasi Valka, kus neile jagati ihunuhtlust. Pärast ülekuulamist mõisteti vaid mõneks kuuks vangi. Kerged karistused olevat krahv Berg välja kaubelnud.

Niisiis saab B. Kangro romaani “Kuma taevarannal” pidada küll Sangaste 1905. aasta revolutsiooni sündmuste kujutuseks kuigi üksikasjades leidub erinevusi tõsielust.

Võrreldes R. Rohu romaaniga “Verioja mõis” kajastab “Kuma taevarannal” tegelikkust tõetruumalt.

(Kruus, O. Tinatähtedega taevas. Tallinn, 2000, lk. 195-196)

Richard Roht (1891-1950) kauples välja põllutööministeeriumilt asunduskrundi Sangaste mõisa pargi taha. 1928. aastal alustati ehitusega, mis osutus planeeritust kulukamaks. 1930. aastal koliti majja, kuid võlakoorem oli aga kasvanud suureks ja viis kirjaniku kolmeks aastaks vanglasse. Hiljem kujutas ta Sangastet oma romaanis “Verioja mõis” (1936). Sangaste miljöö on romaanis selgesti tajutav. Romaanis ei esine küll tegelikke koha- ega isikunimesid. Kõnelda võib vaid prototüüpidest. Verioja mõisomanik parun Felder-Sternbergi nimi on väljamõeldud nagu ka teiste tegelaste nimed. Sangaste maastik on muudetud soiseks ja vesiseks alaks. Romaani sündmustik läheb suuresti lahku Sangaste tegelikust ajaloost.

Siiski on alust romaani “Verioja mõis” siduda Sangastega. “Nii nagu Sangaste krahv laseb romaanis ka parun Felder vananenud hoonetega mõisas kõik uued hooned (peale moonakate elumaja) ehitada punasest telliskivist. Lisaks muudele hoonetele püstitatakse uhke loss, kuigi R. Roht on sellele tähtsale sündmusele vähe tähelepanu pööranud. ….

Kõige olulisem kokkulangevus, Sangaste tegelikkusest lähtumine on mõisniku töö: ulatuslik sookuivendus, viljasortide aretamine ning väärtusliku tõukarja muretsemine.”

(Kruus, O. Tinatähtedega taevas. Tallinn, 2000, lk.190)

Kui krahv Bergi tunti kui talupoegadega tavatult hästi läbisaavat mõisnikku, siis Verioja mõisnik on kõrk ja lihtinimestest eemalehoidev. 1905. aasta sündmused romaanis ei kajast tegelikkust. Samuti on erinev saatus ka Verioja Sangaste mõisal. Kui Sangaste mõisas jätkus sordiaretus ka Eesti Vabariigi päevil, siis Veirojas parun Felderi elutöö hävib. Aga see on autori õigus elust võetud materjaliga vabalt ringi käia.

Sangaste kandiga on seotud August Gailiti (1891- 1960) noorus. Gailit sündis Sangaste mõisa lähedal Kuiksillal, sealt suundus perekond Laatre mõisa, ja sealt omakorda 1906. aastal Tsirguliina alevikku. Suvevaheaegadel peatus Tsirguliinas vanemate juures ka tulevane “Toomas Nipernaadi” autor. Nii Laatres kui ka Tsirguliinas oli August Gailitil sagedasi kokkupuuteid oma ristiisa rätsep Brauniga, keda tunti suure vembumehena. Eriti armastas rätsep Braun esineda teiste isikutena: Valgas läbisõitvale vürstile tutvustas ta end Rumeenia ülikuna ning sattus sellepärast pogrisse ning vabastati hiljem Riias kui ohutu, rahulik hull. Veel mäletatakse, et kord esinenud Braun Pringi kõrtsis balti parunist buršina. Koos juhusliku seltskonnaga joonud ta trahteri kuivaks ning muidugi polnud suuteline selle eest maksma. Rätsep Braunist sai Gailit eeskuju oma kuulsa Toomas Nipernaadi loomisel.

(Oskar Kruus. Kirjanduslik Otepää. Tallinn, 1969, lk.81)

Kohalikke sugemeid võib oletada ka August Gailiti esikromaanis “Muinasmaa” (1918).

Laatre

Laatre vallas paiakneb Alide Erteli (1877-1955) sünnikoht Soome talu. Laatre vaestemajast sai ta ainet esikromaani “Rooste”(1910) jaoks.

Lupe talu

Hella Wuolijoki (sünd. Murrik) on sündinud Alal, kui suved veetis suuremalt jaolt vanaise Oti juures Lupe talus. Wuolijoe esimeste kirjatööd on saanud ainest Lupe talust: näidend “Talulapsed” (1912), jutustused “Udutagused” (1914) ja “Udutaguste Leeni Tartus” (1933). “Talulapsed” on kolmevaatuslik draama 12 tegelasega. On kujutatud autorile tuttavaid Mulgimaa suurtalusid, tekstis korra vilksatava Ala kõrtsi nimi laseb mängupaika kujutleda autori sünnipaiga lähedusse.

Jutustus “Udutagused” põhineb lapsepõlvemälestustel. Raamatu Valgemäe talu ja tema inimeste loomisel terendus autori ette kodune Lupe. Tõreda ja iseka Valgemäe vanaperemehe kujutamisel seisis Wuolijoe silme ees vanaisa Ott, romaani keskse tegelase Leeni loomisel sai eeskujuks sõtse Leena Kokamägi. On veel teisteski tegelastes ära tuntud Mulgimaal elanud inimeste käitumisjoont ja iseloomutahke. Koolmeister Jüri sarnaneb kirjaniku isaga, agar korpide küpsetaja Marie on pärinud autori ema karakteri, linakaupmees August on saanud jooni autori onult Karlilt, salakütt Turba Enn on visandatud Henn Tõrvandi järgi, oma armastuse reetnud Saarde Antsu kujutamisel olevat lähtutud Tindi perepojast, ehkki selle elus just säärast lugu polevat ette tulnud. Aga kirjanduslikud metamorfoosid võivad olla veelgi suuremad: eks vaata koolmeistri poja Jaani kuuest vastu kirjanik ise oma lapsepõlvesilmadega. Muuseas on täiesti tõsieluline Jaani pisuhänna tegemise lugu.

(Kruus, O. Naine hanesulega. Tallinn, 1971, lk. 135)

Romaanis “Udutaguste Leeni Tartus” on Mulgimaast vähe juttu, teos on keskendunud peategelase Leeni elu kirjeldamisele Tartus.

Taagepera

Taagepera sanatooriumis on viibinud mitmed kirjandusinimesed nagu Hugo Raudsepp ja Ilmi Kolla. Siinne meditsiinitöötaja Kaster Kaselo (1906-1941) kirjutas sanatooriumi elust koguni romaani “Valges lossis” (1937).

Taagepera on tegevuskohaks Mehis Heinsaare (1973) novellides „Kohtumine Taageperas” ja „1969” kogumikust „Vanameeste näppaja” (2001).

Valgjärv

Rahvajuttude põhjal olevat Valgjärv oma nime saanud haruldaselt läbipaistva vee järgi.

Legend pajatab järve põhja vajunud lossist. Paduvihm olevat uputanud mõisa, mille omanik abiellus oma õega.

Ilukirjnduslikult on Valgjärve muistendeid ümber töötanud baltisaksa kirjanik A. von Schrenck (“Uppunud kindlus”), M. J. Eisen (“Valgjärve sünd”), M. Lipp (“Valgjärv”) ja Lehte Hainsalu (“Sant pulmas”).

Helme

Helme kihelkonnas Patküla vallas sündinud Keete Ainveri (1905-1994) teoste „Rongatare” (1952) ja „Ainult üks aasta” (1962) tegevus toimub Lõuna-Eesti talus. Mulgimaa külaelu on asjatundlikult kujutatud. Kasutatud on ka tegelikus elus toimunud sündmusi, näiteks Eesti lipu heisanud nooruki mahalaskmine 1941. aastal.

Herta Laipaik (1921-2008) on sündinud Hummulis Kaprani talus. Mitmed tema teosed sisaldavad Helme kihelkonna rahvapärimusi või on saanud ainest Helme ajaloost. Tema “Vagajutt vaskraamatust” (1991) on Helme mõisavalitseja Heinrich Reinhold Treust. Saatesõnas autor kirjutab: „Kirjapandu kohta öeldagu siiski, et ajaloolist tõde leidub siin küllalt napilt. Jutustus on üles ehitatud kirjutaja vabale sõnale.” Tõetruult on raamatus kirjeldatud Treu haual Helme kalmistul olevat ainulaadset hauatähist. Risti asemel on hauakivisse kinnitatud raudne laud rauast linaga ja sellel avatud vaskraamat saksakeelse tekstiga.

Teoses “Kurjasadu” (1987) ja jutukogus “Pipratoosi tondid”(1989) on kasutatud rahvapärimusi Helme kihelkonnast . Tõsielulisele ainestikule on üles ehitatud kodukandi minevikust jutustav romaan novellides “Hauakaevaja lood” (1991). Raamatu saatesõnas kirjutab autor:

„Selle raamatu kaante vahele kokkupandud lood kõnelevad Helme kihelkonnast. Inimesed, kelle elukäigu põhjal jutud on sündinud, puhkavad ju ammugi Helme surnuaial. Kirjutamise tõuke andsid mulle sealse kalmistuvahi Salme Lembergi käest saadud napid märkmed, mis pärinesid tema kunagiselt eelkäiajalt Gustav Limbergilt. Surma-Kustaks hüütud Gustav Limbergi ja tema selli, Ingerimaalt pärit Pekka Semnikut, mäletati Helmes veel kaua, rahvasuu pajatas neist mitmesuguseid lugusid.” Tegevusajaks on 19. sajandi viimane veerand ja 20. sajandi algus.

H. Laipaiga raamat “Maarjakask” (1983) sisaldab kaheksa kunstmuistendit, mida seovad tervikuks mälupildid rahvajuttude vestjast Roiu Minnist. Roiu Minn on Helme mail reaalselt eksisteerinud jutuvestja, aga tema jutud on jäänud muuseumifondide tarvis üles kirjutamata. Autori arvates võiks nimetada seda raamatut mälestuseks Minnist ja tema rahvajuttudest.

Laipaik kirjutab Aitsra ja Koorküla soid läbivast Rootsi teest, mida mööda olevat Karl XII liikunud Härgmäe poolt Valga peale. Juttu on Alajaagu talu kuradeist ja Karutare suurest ohvrikivist, Mäemetsa, Vanausse ja Jahumatu ohvrikivist. Tõllavõrendik olevat oma nime saanud sellest, et sinna olevat uppunud mõisnik koos oma hobuste ja tõllaga. Roiu Minna kõneles sellestki, et ennevanasti hüütud Õhne jõge Ahne jõeks ja kuidas Ahne jõgi tekkis. Veel heietatakse mälestusi Nõstekivi Tehvanist ja maarjakasest ning juttu tehakse Ristimäest. (Suurvärav, A. Helme jutuvestja mälestuseks. - Kommunist, 1983, 1.sept.)

Vidrike

Agnes Taar (1897-1976) on romaanis “Hulkumas ja põgenemas” (1940) kirjeldanud ühes episoodis saabumist Vidrike kooli, kus ta oli õpetajaks aastail 1921-1922.

Hellenurme

Mats Traat (1936) on sündinud Palupera vallas Meema külas.

„Mats Traat on Valgamaa jäädvustamiseks meie kirjanduses kõige rohkem korda saatnud, paljud tema tegelased kõnelevad Otepää murrakut. Nii luuletaja kui prosaistina on teda paelunud kodukandi maaelu kujutamine.” (Valga rajoonis. Tallinn, 1987, lk.162)

Mats Traadi novellikogus “Kartaago kiirrong” (1998) on kaks novelli, mis on seotud Hellenurmega. “Hellenurme õhtud” kujutab kahte Middendorffi – üks Taimõri tühermaal, Siberi põlismetsas, Islandi laavaväljal, kus uurib taimi, linde ja loomi, mõõdab merevee temperatuuri, juurdleb Golfi hoovuse suuna ja põhjuste üle. Teine on mõisaomanik, uue veise- ja hobusetõu aretaja, baltlane. Hellenurmes võinuks 1874. a. korduda tema ema ja isa lugu, sest oli tekkimas armusuhe toatüdrukuga. Kuid see ei kordunud, sest ta mõõtis seitse korda, seitsekümmend korda, kuid ei lõiganud. Novellis “Kuidas tekivad pilved” on jutt Jakob Hurdast, kes töötas Hellenurmes kodukooliõpetajana. Novellis kirjeldatakse olukordi, kus temale kui kenale ja targale noormehele jäävad peatuma mitmegi mõisaneiu pilgud, kes aga oma eesmärki ei saavuta.” (Hellenurme aegade peeglis. 2000, lk. 24)

Rebaste

Mats Traadi (1936) novellikogus „Kartaago kiirrong” (1998) on novell “Sevtšnikov”, kus on põgus episood õpetaja ja kirjanik Alide Erteliga. Tookordne Rebaste kooli juhataja Mikk Põder ei soostu Palupera vallavalitsuse otsusega kooliõpetaja rahapalgale üle viia ja jääb kohast ilma. Inspektor Sevtšnikovilt tuleb kohta taotlema Alide Ertel. Preili Ertel on iseteadev, vabameelne inimene ja lisaks sellele veel kirjanik. Inspektorile meeldib see noor naine, kes ei karda ega lipitse. Hiljem käib Sevtšnikov Rebastel kooli inspekteerimas ja on õpetajast lummatud. Ertel töötas Rebastel 1914. aastal. Rebaste teisest koolmeistrist Jaan Pommerist räägib novell „Esivanemate varjud” (2007). Rebaste koolikatsumist 19. sajandi seitsmekümnendate keskpaiku teeb Otepää pastor Jakob Hurt.

Puka ja Arula

Palunamäe talu saatust on M. Traat (1936) kujutanud viies raamatus: “Puud olid, puud oli hellad velled”(1979), “Minge üles mägedele” I (1979), II (1994), “Peremees võtab naise” (1997), “Muld lõhnab” (1999). Palunamäe talu asub Arula ja Puka kandis. Tegevus toimub ka ümbruskonnas kesk Lõuna-Eesti künklikku maastikku ja Otepää (1922. aastani Nuustaku) alevikus. Palunamäe saaga tegelased kõnelevad tartu murret.

Otepää

Otepäält ei ole võrsunud suuri kirjanikke, kuid ta on olnud elupaigaks mitmetele tuntud kultuuritegelastele. Otepää ajalugu ja omapärane loodus on leidnud tihti kirjanduslikku kujutamist.

J. Hurda elu Otepääl on kujutatud soome-rootsi kirjaniku Ester Stậhlbergi (1870-1950) ajaloolise romaani “Päikese tõusu poole” (e.k. 1934) peatükis “Otepää kirikumõisas”. Kujutatakse eesti rahvuslikku ärkamist ja selle aja vaimsust (Oskar Kruus. Kirjanduslik Otepää. Tallinn, 1969, lk.9)

Jakob Pärn (1843-1916) oli Otepää kihelkonnakooli õpetajaks aastatel 1883-1908. Tema kirjanduslik tegevus sellal on tagasihoidlik. Trükis ilmunud töödes esineb Pühajärve-motiiv kunstmuinasjutus “Juula” (“Postimehe Lõbulisa”,1894).

Gustav Wulff - Õis (1864-1946) töötas üle neljakümne aasta (1894-1937) Vana-Otepää valla sekretärina. Jutustuses “Kallima kalmul” (Eesti Postimees”1884, nr. 1-5) on olustiku ja looduse kujutamisel märgata Otepää koloriiti. See on lugu Pärna talu noorest peremehest, kelle mõrsja langeb mõisniku ohvriks ning seepärast võtavad mõlemad peategelased endalt elu. (Oskar Kruus. Kirjanduslik Otepää. Tallinn, 1969, lk.15-16)

Otepää ümbruse maaliline loodus olevat O. Kruus andmetel inspireerinud Mihkel Vesket (1843-1890) looma üldtuntud laulu “Kas tunned maad…”. Ta sõitnud ühel ilusal suvepäeval tõllaga Tartust Otepääle, lasknud Kastolatsi mäel hobused kinni pidada, istunud pedaja varju ning pannud laulu paberile. See mänd oli rahvasuus tuntud vaimukera männina.

(Mägi, H. Otepää-Kääriku. Tallinn, 1978, lk.97)

Otepää alevi olusid 18. sajandi lõpul kirjeldas jutustuses “Vanaisa vaim” (1901) Nuustaku kohtukirjutaja Adolf Rühka (1878-1901). Autobiograafilise koega teoses on kirjeldatud alevi peoõhtuid, keelepeksu, joomist, varakate kodanike kitsalt utilitaristlikku meelelaadi. Kuigi alevi nimi on raamatus tähistatud kolme tärniga, tundis üks Otepää majaomanik end riivatuna ning püüdis “Vanaisa vaimu” kogu trükki üles osta, et raamat ei pääseks alevielanike kätte. Seetõttu on “Vanaisa vaimu” säilinud vähe eksemplare.

(Oskar Kruus. Kirjanduslik Otepää. Tallinn, 1969, lk.19)

Friedebert Tuglas (1886-1971) on romaanis “Felix Ormisson” (1915) kasutatud Mõrsjamäega seotud muistendi teisendit, kus üht mõrsjat oli ihaldanud kaks poissi. Mõisasaks otsustanud nii: mõrsja pandud keskmisele mäele, kosilased aga Varik- ja Kõllimäele; kes esimesena mõrsja juurde jõuab, saab ta endale. Kuid juhtunud nii, et mõlemad kosilased jõudnud kohale üheaegselt. Mõisasaksal olnud tarkus otsas, viimaks vihastanud ning käskinud mõrsja pooleks tõmmata. Nii kosilased ka teinud ja surnukeha matnud mäele. Rahvas ristinud mäe Mõrsjamäeks. Romaani peategelane küsib retooriliselt: „Kas ei armastanud mehed kumbki õnnetut naist?” Romaanis kirjeldatud alevik on Otepääle sarnane.

(Oskar Kruus. Kirjanduslik Otepää. Tallinn, 1969, lk.44)

Yri Naelapea (1896-1969) noorsoojutt “Kaarnasaare robinsonid” (1930) kirjeldab Vana-Otepää Kaarna järve ning laseb teose noortel kangelastel seigelda sellel saarel. 1930. aastal raamatuna ilmunud jututsüklis “Vahased vabarnad” kujutab Naelapea koomilise hallparuni Mõtsatu Kahro juhtumusi kodukülas, Tartus ja Orula alevikus. Orula (Otepää +Arula) sarnaneb mitmes suhtes Otepääga. “Vahaste vabarnate” tegelased kõnelevad Otepää murrakut. Romaanis “Raeveski Rein”(1928) ei leidu just otseseid viiteid Otepääle, kuid siingi kujutatud küla asub künklikus maastikus.

(Oskar Kruus. Kirjanduslik Otepää. Tallinn, 1969, lk.75)

1934. aastal kandsid Otepää Linnamäel kohalikud isetegevuslased ette vabaõhuetendusena Hendrik Visnapuu (1890-1951) ajaloolise värssnäidendi “Otepää all”, mis kujutab selle linnuse piiramist eesti ja vene vägede poolt ning sakslaste lahkuma sundimist 1217.a. kevadtalvel. (Valga rajoonis. Tln., 1987, lk. 157)

Tegelasteks on mõttekujutuslikud isikud – Sakala vanem Ülerm, Saaremaa vanem Olav Aulipoeg, Otepää vanem Üri Otipoeg, Vambola vanem Harivald ja teised. Esineb ka ajaloolisi tegelasi – Lembitu, Pihkva vürst Vladimir, piiskop Theodorich, kuid ajalugu – nii hästi või halvasti kui see kroonikate nappidest sõnadest üldse tuletatav on – huvitab autorit vähem kui romantiline rahvusühtsuse idee.

(Peep, H. Henrik Visnapuu. Ühe elu- ja loometee piirjooni. Tallinn, 1898, lk. 166)

Mats Traadi (1936) novellis „Kohtupeegel” (2007) on lihtinimeste elu-olu Nuustakul 19. sajandi lõpukümnenditel. Otepää kirikuõpetaja Jakob Hurda elust on novell „Hea karjane” (2007). Jakob Tammest ja Nuustaku kultuurielust 20. saj. alguses on novell „Sarviku armastus” (2007).

Pühajärve

Kirjanikest kõige kauem on Pühajärvel elanud Karl August Hindrey (1875-1947), kes avastas Pühajärve suvituskohana 1911. aastal. Tavaliselt üüris endale Kolga-Tedre talu suvila, kuid on elanud ka Kolga-Linnamäe talus.

K. A. Hindrey novellides ja leidub rohkesti motiive Pühajärve-äärsetest suvitustaludest ja kunagisest mõisamiljööst. Novellis “Kaugekõne” tegevuskohaks on Pühajärve-äärne talu. Romaanis “Sündmusteta suvi” (1937) jutustab Hindrey ühest suvest Pühajärve kaldatalus. Muheda rahvamehe Taari prototüübiks on olnud ajakirjanik ja kirjanduskriitik Anton Jürgenstein, ka kohalik seltsitegelane ja luuletaja Gustav Wulff on tõsieluline isik, teiste tegelaste puhul pole äratuntavat prototüüpi kasutatud. Suvi päris sündmusteta pole, kuid nendega on vabalt ümber käidud. Kui muud sündmused näivad pärinevat 1930ndaist aastaist, siis Vabadussõja ausamba avamine Otepääl toimus 1928. aastal, kuid romaanis on seegi nihutatud kujutatud suvesse.

Friedebert Tuglas (1886-1971) oli esmakordselt Pühajärve ääres 1904. aastal.1906. aastal tegi Tuglas kahepäevase rännaku Pühajärvele. See oli lõbus noormeeste rännak kevadisse loodusesse. 1908. a. juuni teisel poolel sõitis Tuglas Pritsu (praegu Palupera) jaamani, tuli jalgsi Pühajärvele, kus veetis öö ja läks jälle samal moel Elva, et sealt Tartu tagasi sõita.

Kokkupuude Pühajärvega on Tuglasel olnud küll põgus, kuid inspireeriv. Ta on planeerinud kirjutada novelli “Pühajärv”, kuid see jäi lõpetamata. Hiljem kasutas Tuglas seda materjali “Felix Ormissoni” (1915) kirjutamisel.. Katkenditest koosnev teos “Pühajärv” ilmus Tuglase “Kogutud novellide ja väikepalade” II köites (1939).

Lutike

Lutike alevik leiab mainimist Leida Tigase (1908-1983) “Looduse” romaanivõistlusel auhinnatud romaanis “Seitse pastlapaari” (1938), milles on värvikalt kirjeldatud ümbruskonna talude elulaadi 1920-ndail aastail. Romaanis kujutatud Tondi talu inimeste prototüüpideks olid peamiselt Kammeri valla Kitse talu elanikud. Tolles Kitse talus teenis L. Tigane 1925. aastal karjatüdrukuna. Oma eluliste tähelepanekute tõttu tõuseb “Seitse pastlapaari” kõrgemale autori teistest, ajaviitelise iseloomuga romaanidest.

(Oskar Kruus. Kirjanduslik Otepää. Tallinn, 1969, lk.110)

Karula

Karula vallas Mäkiste talus on sündinud usu- ja poliitikategelane ning prosaist

Jaan Lattik (1878-1967). Jutukogud “Meie noored” (1907) ja “Minu kodust” (1921) raamat “Mets” (1928) peegeldavad lapsepõlveaegade rõõme ja muresid.

„Niisiis on Jaan Lattik Karula kirjanik, ning seda rohkem kui ühes tähenduses. Tema juttude lokaalsus on peaaegu et dokumentaalne. Väga harva on ta kirjutanud ilukirjanduslikku teksti, mis kodukoha ja Karulaga seotud ei ole. Murdekeelsus muidugi ka. Mahult on seda vähe, aga see on erakordselt täpne ja sisuliselt koormatud.”

(Tonts, Ülo. Kirjanik Jaan Lattik ja Karula.Võro kirändüse luumine. 2000, lk. 70).

Need, kes Karula kõrgustikul matkanud, on ikka imetlenud siinsete kuplite ilu. Vene kirjanik I. Lažetšnikov (1792-1869), kes tegi postitõllaga kahekuise matka mööda Lõuna-Eestit ja Põhja-Lätit, on vaimustuses kõrgustike ilust, kus kuplid venivad kord “ahelikuna nagu lained”, siis jälle tõmbuvad kerra, et olla raamiks mõnele ilusale järvele, kuhu pilved armastavad sisse vaadata. Nendes paikades toimub I. Lažetšnikovi romaai “Viimane Novik” (1831-1833, e.k. 1882-1886) tegevus.

(Mägi, H., Veri, K. Siin- ja sealpool maanteed: Valga rajoon. Tallinn, 1976, lk.43).

Luise Vaheri (1912-1992) romaani “Emajõe jutustus” (1960) sündmused hargnevad Karula ja Laatre kandis.

Hargla

Luise Vaheri (1912-1992) loomingus on kesksel kohal Hargula triloogia: romaanid “Rindeõde” (1965), “Tormipöörises” (1982) ja “Põlev pärisoas” (1987). Neid teoseid ühendab tegevuse aeg ja koht. Autorit on huvitanud pöördelised ajaloosündmused, II maailmasõda ja sellele eelnenud ning järgnenud sündmused. Tegevuspaik on kõikides romaanides Lõuna-Eesti paikkond, mis haarab idapoolset Valgamaad ja läänepoolset Võrumaad. Väikelinn sarnaneb Valgaga. „Rindeõe” tegevus toimub Hargla kandis. Hargula triloogias tegelase kompartei sekretäri prototüübiks on peetud Adolf Pässi, Valga Valge maja kasvandikku.

Vaher “eitab elust mahakirjutamist, otseste prototüüpide olemasolu, nähtu ja kuuldu sõnasõnalist ümberkirjutamist raamatulehekülgedele. Ta on mitmel korral rõhutanud, et iga kirjanduslik kangelane on kirjaniku fantaasia ja mõttetöö vili.”

(Maremäe, Ene. Luise Vaher 60-aastane. Sirp ja Vasar, 1972, 1. sept.)

Eesti kaasaegse ulmekirjanduse menukaim autor Indrek Hargla (1970) pärineb Hargla mailt ja oma kirjanikunime Hargla on selle paiga järgi valinud. Tema jutu „Koobassaare heinaküün” (2000) tegevus toimub Koobasaarel (küla Karula vallas Valgamaal) 1968. aastal. Noor rännumees läheb vihmasel jaaniööl Koobassaare heinaküüni ööbima. Tema juurde tuleb neiu, kes jutu minategelast oma peigmeheks peab ja veedab temaga öö. Hommikul põgeneb noormees küünist ja kohalik traktorist seletab hiljem, et see Rootsijaagu küün põles juba siis maha, kui tema isa poisike oli. Mõtsaveere-Els pani küüni põlema kui peremees seal teenijatüdrukuga maganud. Mees põlenud sisse, aga tüdrukut ei leitudki üles. Valga raudteejaamas leiab matkaja seljakoti rihmade vahele kinni jäänud naisterahva peapaela.

Lühiromaanis „Uskmatuse hind” (1999) on kasutatud Hargla rahvapärimust ja ajaloolisi sündmusi. Hargla surnuaias asuva Wassermannide hauakabeli liivane pinnas ning muutumatu temperatuur on mumifitseerinud üheksa sinna maetud surnukeha. Autor on Hargla muumiate tekkele omamoodi seletuse andnud. Jutu tegevus toimub küll tänapäeval, kuid sündmused said alguse 1741. aastal, kui mõisasaksale oli silma jäänud nägus külatüdruk Madli. Kui mõisahärrad jälle prassinud olid, meenus Gerhardt von Bassermanile kaunis neiu. Seltskond ratsutas Savimäe tallu, sest „vägisi võtud rõõm pidi olema kõige magusam.” Tüdrukut hoiatati ja ta põgenes kohaliku nõia õuele. Nõid moondas neiu libahundiks, keda jälitajatel tabada ei õnnestunud. Vihased saksad matsid nõiamoori elusalt ja põletasid ta hüti. Sellest ajast peale hulgub libahunt ilmamööda ja otsib nõida, kes ta tagasi inimeseks muudaks. Et igavesti elada sõlmis Gerhardt lepingu Kurjaga. Ta laskis oma surnukeha mumifitseerida ja musta Põrgukoerana valvab, et teda maamulda ei maetaks. Loo lõpus libahundist Madli maksab oma vaenajale kätte ja rebib Põrgukoera lõhki.

Teoste nimekiri

Keete Ainver „Rongatare” (1952), „Ainult üks aasta” (1962)

Alide Ertel „Rooste” (1910)

August Gailit „Toomas Nipernaadi” (1928), „Muinasmaa”(1918)

Indrek Hargla „Koobassaare heinaküün” (2000), „Uskmatuse hind” (1999)

Mehis Heinsaar „Kohtumine Taageperas” (2001), „1969” (2001)

Karl August Hindrey „Sündmusteta suvi” (1937)

Bernard Kangro „Kipitai” (1929), „Kuma taevarannal” (1950), „Sinine värav” (1957), Tartu-romaanide sari

Kaster Kaselo „Valges lossis” (1937)

Herta Laipaik „Hallid luiged” (1986), „Vagajutt vaskraamatust” (1991), „Kurjasadu” (1987), „Pipratoosi tondid” (1989), „Hauakaevaja lood”, (1991)„Maarjakask” (1983)

Jaan Lattik „Meie noored” (1907), „Minu kodust” (1921), „Mets” (1928)

Yri Naelapea „Kaarnasaare robinsonid” (1930), „Vahased vabarnad” (1930)

Jakob Pärn „Juula” (1894)

Richard Roht „Verioja mõis” (1936)

Adolf Rühka „Vanaisa vaim” (1901)

Valve Saretok „Kajaja” (1959)

Ester Stăhlberg „”Päikese tõusu poole” (e.k.1934)

Agnes Taar „”Hulkumas ja põgenemas” (1940)

Jaan Tangsoo „Legend valgetest sukkpükstest” (2009)

Friedebert Tuglas „Felix Ormisson” (1915)

Leida Tigane „Seitse pastlapaari” (1938)

Mats Traat „Hellenurme õhtud” (1998), „Kuidas tekivad pilved” (1998), „Svetšnikov” (1998), „Esivanemate varjud” (2007), „Puud olid, puud olid hellad velled” (1979), „Minge üles mägedele” (1979), „Peremees võtab naise” (1997), „Muld lõhnab” (1999), „Kohtupeegel” (2007), „Hea karjane” (2007), „Sarviku armastus” (2007)

Valev Uibopuu „Keegi ei kuule meid” (1948), „Toselli serenaad” (1982), „Mina ja tema” (1990)

Luise Vaher „Maiöö” (1958), „Emajõe jutustus” (1960), „Rindeõde”, (1965)„Tormipöörises” (1982), „Põlev pärisosa” (1987)

Hendrik Visnapuu „Otepää all” (lavastus 1934)

Gustav Wulff-Õis „Kallima kalmul” (1884)

Hella Wuolijoki „Talulapsed” (1912), „Udutagused” (1914), „Udutaguste Leeni Tartus” (1933)